Älä siten räjäytä sitä …..

… ütles mu mees kui tõi eile mind keskväljakule, vana kiriku ette, kust startis buss lõbusaid ametiühingu liikmeid täis, sihiks Olkiluoto aatomielektrijaam. Ilm oli vilets, vihma sadas ja külm tuul puhus. Tea kas madalrõhkkonast või mis, aga tappev unekas oli peal. Peaaegu kahe tunniga olime kohal, meid kohvitati, näidati suures auditooriumis pilte ja videoid, siis lastati taas bussi ja tehti ring aatomielektrijaamade vahel, lähemale kui 100 meetrit meid ei viidud. Kaks esimest on käigus ja kolmas, see prantsuse imeloom, mille ehitus  on juba hunnik aastaid hilinenud, on alles ehitusstadiumis

Siiski saime ka maakontakti. Ehk laskusime maa alla sinna kuhu väheradioaktiivset jätted 60 m sügavusse maetakse.   No mis seal nii väga oli näha, on neid kaljukoopaid ennegi nähtud. Meil siin on isegi üks spordisaal kalju sisse raiutud koopas. Siis taas bussi, aga enne lasti meid üks haaval ühest masinast läbi, mis mõõtis kui palju me oleme saastunud. Kilisema kellegi kohal ei hakanud. Nii me siis olime puhtad. :)

Siis toodi tagasi ja anti 20 min aega tutvuda omamoodi näitusega, no seal oli muidugi huvitavamaid asju.

saime vändata jalgratast, et kui palju elektrit jõuab toota :)     siin need kütteained siis on      

Siis taas bussi ja sõit läks lahti Vuojoen lossi poole. Seal oli ette nähtud ringkäik ja lõunasöök.

Kuna väljas oli külm ja tuuline ning me olime kohutavalt näljased, siis eriti ei nautinud väljas kõndimisest. Aga toit oli maitsev, eriti maitsev.