Peaaegu paar aastakümmet tagasi sündis üks tugitool. Viidi poodi ja jäeti ootama, kes ta adopteeriks. Laiutas siis tool ja tundis, et ta on kenakene ja praktiline. Selline roheline ja mitmekesine. Sinna võis pugeda sisse ja olla nagu lossis. Kui natuke sikutas ja sakutas, sai temast voodi. Oo ja tal oli salasahtel, kes ei teadnud, ei osanud arvatagi.
See oli aeg mil mina otsisin oma kodus kohta, mis oleks minu. Kus lugeda, teha käsitöid või niisama lössutada. Juba oma varasemates kodudes Eestimaal oli mul tugitool köögis. Kuidagi köök oli see koht, kus end kõige paremini tundsin. Nii ma siis otsisin tugitooli, kuna tol ajal külalised tavaliselt jäid ka ööseks, oli vaja sellist tugitooli, mis vajadusel muunduks voodiks.
Nii me siis kohtusime ja tugitool leidis minu köögis endale koha. Kuid aeg läks edasi ja ühel päeval tugitool enam ei tundunudki hea lahendusena ja tema asemele tuli kööki diivan. Tugitool tõstetti magamistuppa sealt allakorrusele kolinud diivani kohale. Teenis taas aastaid kuni pidi oma koha loovutama kiiktoolile. Tugitool kolis alla korrusele. Kuna ta on suur ja masiivne ei olnud ka poistetuba eriti õige koht. Taas kolis tugitool, seekord sauna kaminaruumi minu kudumistelgede kõrvale. Kui kauaks ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar