Ma ei tea, kas see johtub sellest, et nüüdsel ajal on võimalik võtta ühendust teise inimesega peaaegu igal ajal ja haarab paanika kui kellegagi äkki ei saagi. Või on see vahemaa, mis määrab, kui palju lähedase inimese elust osa võetakse. Sõprus-, sugulussuhe. Enda sugupool või vanus.
Ja miks üldse muretsetakse, kui nii mõelda, siis muretsemine ju tähendab teise hakkamasaamisesse mitte uskumist, usaldamatust. Hirmu, et äkki midagi juhtub. Ja mis siis. Alati ju midagi juhtub, see ongi elu. Aga ei, hing on haige ja meel ärev ja mittekuskilt ei leia nuppu, kust saaks kinni keerata kasutu muretsemise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar