Emaga arsti juures ...

On mõningad ametid, kellele ma vaatan austusega alt üles, need on eelkõige õpetajad ja arstid. Täna oli aeg kohata arsti. Olime varunud aega, et aegsasti kohal olla ja nagu alati ootasime üle poole tunni ukse taga. Ma saan aru kui mõnel haigel läheb enam aega, aga sel korral seal ei olnud kedagi. Mida see tohter tegigi, oleks ta ju saanud võtta meid õigel ajal vastu ja teha siis pärast meid. Aga selline on elu. Mõnikord oleme oodanud enamgi aega. Milleks siis üldse vaja varuda aeg 3 nädalat varem. Ok ei virise selle üle enam.

Mamps oli jätnud selle kuulmisaparaadi, millega ta hästi kuuleb - koju, sest see ei olnud tema meelest vajalikul määral tagasihoidlik. Vajas kõrvaklapid ja mikrofoni. Aga vana kõrvas hoitav lihtsalt ei soostunud töötama. Nii me seal siis rabelesime. Mina rääkisin arstiga ja tema rääkis, mis meelde tuli. Retseptid saime pikendatud, südame, kopsud kuulatud ja vererõhu möödetud. See viimane oligi kõvasti üle kahesaja, muidu olid teised näidud "nii ja nii", mis sa tahad saada kui vanust on 88. Kuna ema neid jalgu hirmsasti kaebas, saatis arst meid röntgenisse, tuleb aeg kinni panna ja minna.

Saime kasulikku ka teada. Olin siin mures, mis teha kui oleks vaja meil kahekesi Mikkoga kuhugi minna, et mis siis emaga saab. Selgus, et selleks tuleb võtta aegsasti linna sots. osakonnaga ühendust ja leitakse lahendus, kas natukeseks ajaks kuhugi või siis käib sots. töötaja kodus vaatamas. Hea teada.

Aga ravimid on ikka pagana kallid, pärast arsti juures käimist läksime apteeki, arve oli nii kahesaja euro piires. Ja see liikumine on ikka emal väga raske, isegi rollaatoriga. Siiski jätkuvalt oli kuulda, mina ise ja mina ise. Miks ei oska inimene vastuvõtta abi.