Esimene päev Kohilas

Eilne lend oli nii mugav, lüheke ja lõppes enne kui õieti algas. Tamperes oli võimatu udu, lennuväljale minnes sõitsime ühest kohast üle järve ja seal nägi hädavaevu 10 m kaugusele. Siiski lennuk tuli omal ajal, 46 kohast oli hõivatud 14, seega ei kuidagi olnud ökonoomne sõit.

Õhtul tutvusin siis rohkem Tormiga, aga väga sõbraks me veel ei saanud. Täna tegime nii, et emme läks siis kui meie asutasime õue minema ja saime hakkama ilma suuremate pisarateta. Tagasi tulles õuest oli poiss saatusega, ehk temale uue lapsehoidjaga, leppinud. Päev möödus mõnusasti, roomasime maas, mängisime palliga, vahepeal tegeles kumbki oma asjadega ja kui õhtu hakkas lähenema hakkasime uksel vaatamas käima. Siiski ei mingit probleemi. Lõpuks läksime üles korrusele ja vaatasime telekat. Selliselt siis möödus päev lapsehoidjana. Tormi on vahva ja vapper poiss, oskab naerda nakatavalt ja on muidu kui süstik, hetk siin ja teine kadunud.