Pääkallo keli

Talv oli aus, oli külma ja lund. Minu määletamist pidi ei olnud vist üht ainustki +/- null kraadilist sula, kus oleks pidanud tippima ja kartma mingi luu murdmist. Nüüd siis on see aeg käes. Juba pilk tänavale viib igasuguse tahtmise sinna kõndima minna. Noh ja ega mul eriti aega sinna olegi minna.

Eile ütles üles mu "muusikakeskus", juba paar nädalat tagasi lakkas töötamast cd mängija ja eile siis ka kassettimängija. Raadio töötab, aga kui olen praktiliselt olnud paarkümmend aastat ilma, siis ei ole ka nüüd seda tarvis, iseasi kui sealt vikerraadio kõlaks. Aga nende soome jaamadega ma ei harjunudki ära, ega kuulanud neid.

Tallinnast mäletan, hommikul esimene asi veel enne hammaste pesemist, oli köögis panna raadio peale ja siis see mängis kuni tööle minekuni ja taas töölt tulles oli see pandav mängima kuni magama minekuni. Need olid need ajad, algul ma hirmsasti igatsesin ja mis ime vigureid me ka ei teinud, et saaks kasvõi mingi sahina kuulda eesti keeles. Nüüd ju pikka aega võiks kuulata neti kaudu ja vaadata ka telekat, aga ei ole enam mingit vajadust.

Tegelikult muusika kuulamisest olen kah täiesti ära harjunud, kui Margus siin ja kogu aeg mingi neti jaam üürgab, siis lohutan end mõttega, et kui ta taas läheb oleksin valmis kuulama mida iganes kui vaid poiss kodus oleks. Nii raske on harjuda mõttega, et varsti tuleb ka tema kord käia vaid kord, kaks korda aastas külas.