Usk, lootus ja armastus.

Mis on neil sõnadel ühist - need aitavad inimesel elada. Just nimelt elada, mitte ainult eksisteerida. Kui nüüd hakata neid lahti mõtestama siis ilmselt on targemad inimesed kirjutanud meetrite viis raamatuid neist kõigist. Ise olen viimasel ajal tihti mõtetes keerutanud neid mõisteid.

Usk - seda ei saa suruda peale, seda ei saa õpetada, see peab tulema seest poolt ja ma ei mõtle siin ainult usku jumalasse või muud sellist vaid nii laiemas mõttes. Mida me usume tõeks. Sest usk on ju midagi, mida ei saa millegiga tõestada. Seega see on või seda ei ole. Psühholoogid võiks seda lahti seletada, sest mingil määral see on ju ajude komposteerimise tulemus. Meid on õpetatud olema aus. Seega kui meile midagi räägitakse, siis me esmareaktsioonina usume seda, kuni mingi teine kogemus näitab meile, et see ei olnud tõsi. Aga mida me võime uskuda, keda me võime uskuda?????????? Kas kahtlemine kõiges on hea, minu arust ei ole. Aga mina kahtlen, mida vanemaks saan seda enam.

Lootus - see on vist neist kõigist kõige tähtsam. Kui lootust enam ei ole, kaob tasapisi elu mõte ära. Lootust, et elu enam paremaks ei lähe. Sul ei tarvitse olla surmatõbe või näljasurm ukse ees, vaid lihtsalt kui ei ole enam midagi mida oodata, kui ees ootab vaikne hääbumine, hall, hall, hall.

Armastus - kui kaua jõuab armastus soojendada hinge, ärgitada ikka ja ikka veel uskuma ja lootma. Anda jõudu tõusta hommikul voodist ja toimetada mis vaja. Tuua halli päeva värvid.