Mida teha tormisel merel kui päästepaat lekib????

Lapsepõlvest mäletan muinasjuttu kahest vennast, kes lähevad ilmapeale rändama. Tulevad siis teeharule ja jäävad arutama kes, kuhu. On seal kivi, millele on märgitud, et kui minna vasakule, saab kogeda õnne ja õnnetust ja igasugu ohud ja muud võivad tulla vastu. Paremale taas on hea turvaline tee. Ei seda ega teist. Vanem vend siis otsustab minna paremale ja noorem, seiklushimuline vasakule. Lepivad kokku paari kümne aasta pärast saada kokku samas kohas. Aastad veerevad ja näe tulebki vanem vend, pilk väsinud, aga muidu tiptop. Jupp maad hiljem koperdab kohale ka noorem vend, kõhn, nälginud, kaltsudes, aga silmad säravad. Hakkab siis vanem vend noomima, et mis olid nii põikpäine ja läksid sinna. Mille peale noorem vastab, et olin ma kuningas ja olin kerjus, ja mul on mälestused, mis on sinul?

Oma täiskasvanu elust ma siis elasin esimese poole vanema venna eeskujul, siis kui tuli muidu kah kõik asjad ümberhinnata, läksin uurima noorema venna radasid. Aga maalähedane, nagu olen seilasin elumerele päästepaat kaasas. Tormi oli ja tuult oli ja alati ei läinud asjad nii kuidas nad oleks pidanud minema, kui siis oli vaja seda paati ka kasutada, selgus, et see lekib ja nüüd ma siis olen *....*. Mida teha.

Vaat inimene on selline, et kui läheb s...ti, siis ei taheta seda endale tunnistadagi, ummistatakse silmad ja koperdatakse edasi, kuni ühel hetkel enam ei pääse. Siis on vaja teha kokkuvõte ja selgitada olukord. Kuna päästepaadist miskikski ei ole, tuleb mõelda midagi muud. Kasvõi lammutada natuke laevukest ja ehitada päästeparv. Aga mis sa teed kui ei ole ainus kapten laevas. Kuidas painduda ja tunnistada, et sina oled juhtimas laeva karile.

Ah, et mis tunne on? Aga minul on mälestused.
Mis sest päästepaadist saab? Eks tast kunagi asja saab, aga siis ta ei ole enam päästepaat.

Selline lugu siis hingede päeval.