Kunagi väga ammu, eelmises elus kui minu kallis tuli taas kaugelt merereisilt ta ütles, et kõik mehed räägivad oma kallitest hellitusnimedega ja ta peaks nüüd mulle ka sellise välja mõtlema. Veel samal päeval ta siis ütles, et mina olen Sipu. Minu arust mitte eriti romantiline, aga eks see siis iseloomustas mind kõige enam. Ja nii ma siis olin Sipu kuni meie esimese lapse sündimiseni, siis sai minust emme. See oli väga kena kui ta rääkis nii poisiga, "näed emme seal" ja "tule emme sülest minule", aga hiljem kui asi läks selleni, et ta kõnetas samuti ka mind "ma lähen nüüd poodi, emme, mida ma too?", see ei olnudki enam nii mõnus. Kui poisid juba kooli läksid ma vist koguni mainisin, et mul on nimi kah. Aga Sipuks ma enam kunagi ei saanud ja see oli natuke kurb.
Kui vanaemasid on palju, minul oli ainult üks, siis peab ju neid kuidagi eraldama, mina kutsusin oma vanaema ämmä, see oli ingeri murre, aga soomekeeles kutsutakse vanaema mummo, näib kuidas mind hakatakse kutsuma.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar