Üli-innukas õpilane

Täna oli siis taas see päev nädalast kui mul oli hispaania keele tund. Kogu hommikupooliku tegin koduseid ülesandeid, tuupisin sõnu ja tõlkisin teksti. Siis kiiresti, kiiresti mehele toit valmis, ise ahmisin kuumana keelt põletades, vatid selga ja peatusse. Enne tundi minekut heitsin siis viimased valmiskirjutatud kaardid posti, ühe laenatud heliraamatu raamatukokku ja jooksin trepiet üles. Uks oli kinni, heitsin pilgu kellale, üks minut üle. Tuletasin meelde hispaania keelset vabandust ja astusin sisse. Klass oli kummaliselt tühi, ei ühtegi tuttavat nägu peale õpetaja ja kõik jõllasid üllatunult. Siis õpetaja naeratas ja ütles:"Elviina, te olete tulnud ühe tunni varem". Auts! Hämmeldunult kogelesin: "Ah, oh, perdon" ja tagurdasin uksest välja. Õigus minu tund algab ju tunni aja pärast.

Muidugi raamatukogus kulutada tund aega on mitmeid kordi lõbusam kui talvel bussipeatuses, lugesin kaanest kaaneni kaks ajakirja, leidsin ühe uue heliraamatu ja läksin taas teisele katsele :). Vähemalt esialgu olen ma kenasti kõigega hakkama saanud ja probleeme ei ole. Mul on kogunisti valmis ostetud järgmise kursuse raamat ja suvel kopeerisin raamatukogust laenatud õpikust tekstide CD. Tubli mina