Kurb ja hall ja lootusettu

Istusin eile Marguse endise ühika ees muruplatsil tugitoolis, mehed olid just läinud ühe autotäiega ja mina jäin valvama ülejäänud kraami ja veetsin aega kudumisega. Päike paistis, tõsi linnud ei laulnud, aga täiesti tore oli kuni ... helises telefon. Mulle teatati väga kaastundliku häälega, et ma olin väga tugev kandidaat, aga siiski mind ei valitud nende 4 hulka, kes palgatakse tööle. Sooviti tulevaseks kõikke head ja ... minu jaoks kõik muutus nii kurvaks, ja halliks, ja lootusettuks. Kõige totram kogu loos oli ju see, et enne kui ma sinna üldse taotlema hakkasin ma pidin muutma oma mõtlemist ja suhtumist, ma pidin mõtlema selle töökoha ihaldatavaks, kuigi ma ei armasta ei pimedat ega külma, kuhu ma tööle nii hirmsasti tahtsin minna. Mul oli nagu pruudil, kes nõustub abielluma ebameeldiva mehega ja siis ta jäetakse altarile. Ma ei kõlvanud isegi sinna. Ülejäänud osa eilsest päevast ma siis naeratasin ja vestlesin, aga sissepoole kiljusin jõuetust lootusetusest.

Marguse me muidugi kolisime uude kohta, kogu perega, kaasa arvatud Lissu, käisime söömas. Ostsime poisile külmutuskapi sööki täis ja jätsime ta siis sinna trepile lehvitama. Ja nii me siis tulime tuhat ja sada rauas. Kudusin ja salaja pühkisin silmanurgast pisaraid. Kohutavad enesehaletsuse hood käisid peal. Totrad mõtted ristlesid. Kui kerge oleks 12o pealt avada uks ja kaduda. Ojah, ega minagi pole miski raudne, mõnikord on minulgi nõrkuse ja hulluse mõtted. Ja alati on mind neist päästnud see, et ma olen 3 poja ema. Jumal tänatud, et nad mul on. Pärast esimest enesehaletsushoogu mõtlesn end õhtul täis tõmmata ja kui Jyväskyla kohal hakkas sadama ja seda kestis kuni koduni, siis oli pagana suur ahvatlus broneerida pilet esimesele lennule kuskile päikese kätte.

Hommik oli hall ja pilved olid asfaldis kinni. Midagi neist lollustest ma muidugi ei teinud, läksin hoopis oma "työpajaan" ja kogu päeva lasksin kääridel käia. Et kõik korras ei ole, sai aru isegi mees ja tõi mulle poest viinamarju, õunu ja ploome. Lohutas tema katse mu tuju tõsta.

Muidugi ristles mõtetes ka natuke positiivsemaid mõtteid, vast saan midagi paremat, saatus ju tavaliselt pole mind suisa pahas suunas viinud, ja ega ma sügaval hinges ju sinna ei tahtnudki minna. Kes teab, mis hea mind veel ees ootab. Kuni ... ma siis veedan aega kudumistelgede ja kudumisvarrastega. Muide, pool tekki on juba valmis :)