Juba paar kuud on mind vaevanud pesu- ja riieteruumis valitsev segadus, kuna seal oli ka triikimata ja rullimata voodipesu, siis lükkasin tööd kogu aeg edasi. Eelmisel nädalal siis võtsin end turjast kinni ja tegin need vajalikud tööd ära. Täna siis asusin tõsiselt revideerima oma kaltsumajandust. Etteminnes võin öelda, et 2 väga suurt plastikaatkotti rändas ootama muutumist kaltsuvaiba materjaliks. Kui siis inventar toimumas uurisin kriitiliselt kõike.Kunagi kui vanemad poisid olid 2 - 3 aastased olin hakanud tegema ristpistes ümargust laudlina. Ma olin selle saanud peaaegu valmis, miskipärast umbes 10% jäi tegemata ja oli siiani tegemata. Ei ma ei teinud seda lõpuni, sest praegusel minul ja 30 aastat tagusel minul on olulisi erinevusi maitses. Teine pooleliolev töö oli üks siidkleit, väga kena kangas. Ilusti, kenasti väljalõigatud, miks ei õmmelnud kokku, ei määleta. Praegu polnud kah mõtet asja lõpuni viia, siis olin 30 kg kergem. Sellest peaks võtma õpetust, kui kohe ei tee lõpuni - on mõistlikum kasvõi ära visata, mitte marineerida 30 aastat. Homme tuleks võtta armutu kontroll ette kirjutuslaua sahtlites. Võin juba praegu endaga kihlavedada, et pärast seda sahtlid taas lähevad kergelt kinni.
See, et ma aegajalt pean selliseid karme asju ette võtma on minu loll loomus, midagi ei raatsi kohe ära visata - järsku läheb vaja, võtan alla või juurde, kasutan ära siin või seal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar