Kaaskanatajad ukrainlased

meie söögikoht

Meil seal maasikapõllul oli ka kaks ukraina naist. Üks neist on siin elanud 3 aastat ja teine tuli talle kutsega külla. Noorem, see kes elab siin, on elukutselt muusikaõpetaja ja sai kooliabiliseks. On leppinud eluga ja ei ole nii pessimistlik. Vanem on 51 aastane, kahe akadeemilise haridusega, ilmselt jäänud kodus töötuks ja suurte lootustega tulnud siia suuri rahasid teenima. Temale meie suhteliselt nigel palk ja vilets suhtumine töötegijatesse oli täielik shokk.

Kui ta enne oli pettunud kodus sellesse uuesse elusse, siis siin pettus ta veel rohkem. Selline see elu on. Aga noh, nemad, nagu minagi, tegime kõik, mis meie võimuses ja nagu Margus ütles, kui juba kannatada, siis kannatada vaikselt. Kunagi väga, väga ammu oli selline hea film nagu, "Moskva pisaraid ei usu", tõesti hea film oli.

Käisime täna siis lõpetus asju ajamas, töötatud tunnid, tulumaksud, arve kuhu palk tuleb jne. Hea on see, et läks nii nagu oli planeeritud. Ei hakanud "pärast kaklust rusikatega vehklema", kui küsiti kas tuleme ka järgmisel aastal, tegi Margus hirmunud näo ja .... No jah, mis siis ikka, lõpp hea, kõik hea. Kodus kotipeal poleks saanud ühte räbalat eurotki. Ja me saime endale öelda, et pole me midagi pehmed lõngakerad, saime hakkama, mis siis kui vahepeal hakkaski asi koledaks minema.