Sajab, kas nutta või naerda ?

Eile kutsuti meid õhtupoolikul naabrite juurde leeripeole, üksteist aastat tagasi kui see nende maja valmis ja pere sisse kolis oli tüdrukutirts nelja aastane ja nüüd on kiriku mõistes valmis meheleminema. Need on meie mõnusad naabrid, kelle juures vajadusel võiks käia tuletikke laenamas või muud sellist :). Heas seltskonnas aeg lendab ja kui hakkasime ära minema, selgus, et tegelikult oleksime juba tund aega tagasi pidanud startima maasikamaale. Seega jäi magamaminek natuke hiljaks ja kell viis äratus oli vaevaline. Jalad siiski alla saime, ettenägelikult olin nüüd kodust kaasa võtnud vett mitteläbilaskva kuue, see sai Margusele, nii et kuigi hommikul natuke tihutaski, ei see eriti häirinud. See on nii naljakas, poiss on varsti 22, kui tal on paha, on minul kahekordselt paha olla. Pagana kanaema instinkt.

Olime siis kenasti peaaegu veerand tundi varem kohal ja pidime pererahvast koguni ootama. Süü selgus ka kohe, maasikamamma oli angiini jäänud. Ma ei ole pahatahtlik, ega omast meelest pahatahtlik inimene, aga selline tunne oli kui koolipoisil, kes saab teada, et vastik emakeele tund jääb ära ja selle asemel on joonistamine ja juhendajaks kenake tibi, praktikant kehakultuuri osakonnast.

Kaks pool tundi korjasime ja siis käsutati hommikusöögi pausile, kuna väljas sadas, saime ka meie oma võileivad sees süüa. Aga ega see ilm nüüd küll paranenud, pigem tihenes kogu aeg. Ei jäänud siis muud üle kui Mikko vastu kutsuda ja koju koti peale.

Nii me siis peame vihmapüha ja homme algab töö kell seitse, saab tunnikese kauem magada. Mikko leidis, et kui juba siin on, siis hakkas järjestama Satu puukuuri. Ikka kena kui mees leiab endale tööd. Tubli teine mul :)