Milline õnnistus on nädalavahetus kui oled kogu nädala olnud tööl

Kolmapäeval olin siis üksi maasikapõllul, Margus oli sõidueksamit tegemas. Pärast kahte päeva lausvihma oli maasikapõld lihtsalt katastroofilises olukorras. Kvaliteetset marja peaaegu ei saanud, pooled olid hallitanud ja teine pool vihmakahjustustega. Nii me siis rookisime seda rämpsu ära, kuna oli lubatud soojalainet ja kõrgrõhkkonda. Muidugi üksi oli põllul natuke orb olla, st korjajaid oli palju, aga kellegagi ei saanud jutulegi. Eestlastega üritasin vestelda, aga nende silmis olin kummaline soome mutt, kes nii hästi rääkis nende keelt.

Ok. Poole nelja ajal helistas Margus, et nüüd siis on juhiload taas taskus. Pidi jõudma kenasti ka taas rongipeale ja nii Mikko talle siis vastu läks. Keda aga ei tulnud oli poiss. Helistasin siis talle, miks ta mööda sõitis, tema vastu, et mis mööda just tulevad peatusse. Täpsema uurimise järgi selgus, et ta oli Poris. Noh kui Eesti mastaapi manna siis on see sama kui Paidest Tartu kaudu Tallinnasse sõita. Porist muidugi tuli rong ka tagasi ja meie poole tuli ka mingi rong, mis küll täiesti kohale ei sõitnud vaid jäi kuskile 15 km kaugusele. Kogu raudtee peatuse parkimisplats oli autosid täis, kes oli auto sinna jätnud hommikul, kellele tuldi järgi.

Neljapäeval oli siis värske juht roolis ja sai hästi hakkama. Saime kohale, korjajad saabusid, aga keda ei olnud need olid pererahvas. Keegi ei julgendud kah minna neid üles ajama. Nii me siis istusime 40 min ja ootasime. See oli üldse kummaline päev, kuumus hakkas raskeks muutuma ja kui mingeid olulisi pause ei tehdtu vaid üks hommikusöögi ajal, siis rahval olid seljad haiged ja paha olla. Keegi siis julges suu avada ja mainida et vajaks ka teist pausi, mille peale kosteti, et teil ju oli paus hommikul. Tere tali.

Eestlased olid eelmisel päeval näinud ussi naha ja kui nüüd mingi sisalik singerdas, siis oli juttu kui palju ja väsimus ja kuumus kah, ühesõnaga rahvas seisis vist liiga kaua ja lobises. Õhtul siis öeldi ilmselt, et nende teenuseid enam ei vajata ja täna neid enam tööl ei olnud.

Meie tulime täna kuueks ja olime poole neljani põllul, ilma aspiriini ja valuvaigistita ei oleks suutnud sellist tampi üle elada. Moosina saia peal olid suurema osa ajast parmud kallal. Enne seda olid sääsed, aga nende vastu mul oli kaitse kaasa. Ellu jäime ja Margus roolis saime ka õnnelikult koju. Ah et Mikko, tema tuli juba eile ja kasutas ära "üksinda kodus" olukorra. Veel praegu on täis nagu tinavile. Aga ma olen nii väsinud, et selline tühiasi mind ei loksuta. Milline õnnistus - kaks vaba päeva.