Ma hakkan tõsiselt uskuma maasikate võlujõusse äratada mind talveunest. Eelmisel aastal kui suve algul sai lollipeaga päevas kogu kastitäis pintslisse pistetud, siis nüüd ma kordasin sama ja mõju oli ka vastav, juba kaks päeva ei mingit hommiku väsimust kuigi ka eile ei saanud enne kella ühte magama. Ilmakene muidugi on kõike muud kui suvine, + 12 kraadi, vahel ilusa ilmaga on ka talven nii soe. Aga naabrimees käib meil hommikuti järves ujumas, mulle tuleb külmavärinad peale pelgalt mõttest, kuigi eks vesi ole kaunis soe, Marguski käis siin ühel päeval.Nüüd kui kaarte tuleb ka Soomest ja korraga saab olla rohkem kui 5 tk kulgemas, tuleb postist pea iga päev kaarte. Meeski tegi siin ühel päeval märkuse, et kummaline kui palju neid viimasel ajal tuleb. Eile siis vestlesime sel teemal ka Katsiga. Tema arust see on täiesti mõtetu tegevus, saata nüüd võhivõõrastele inimestele kaarte ja oodata vastu. Ta küsiski "Mis kasu sa sellest saad", ei mingit kui nii võtta. Aga postist kirju saada on nii tore, ja tegelikult ju iga saatja, nii nagu ma isegi, paneb ju sinna killukese iseenesest, nii, et omamoodi maailm tuleb ju nagu mulle koju külla. Ja kui nii võtta, keski ei keela hakata ka mõnega tihedamalt kirjavahetusse, või kui eksib sinna kanti, siis minna või külla. Nii et kuigi mingit otsest kasu ei ole, siis se harrastus mingis mõttes mind igatahes rikastab. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar