Minult küsiti, miks ma blogin.

Nädalavahetusel sai siis oldud sugulase juubelil ja üle pika aja nähtud ema õe ja vendade lapsi. Oli väga kena pidu ja nagu ikka kuskil vahes jagunes seltskond laudkondadeks. Kuna üldiselt teatakse minu blogist, siis esitatigi mulle see küsimus. Mis tegelikult koosnes kolmest osast:
- miks kirjutan ja avaldan oma teksti virtuaalruumis
- miks nimelt eesti keeles
- miks olen oma kirjutistes nii avatud.

Kui nüüd oleks ninakas, siis see küsimus ju on "miks sa oled selline, nagu oled" ja ninakas vastus "mis teha, selline ma olen", aga mulle ju ninakus ei sobi ja ma ka seda ei ole.

Mõni aasta tagasi sai ka ise juureldud nimetatud asjade üle ja veel praegugi tehakse ju koguni uuringuid meietaolistest.

Mina arvan, et süü, mis mind paneb ikka ja jälle "sulge haarama" on vajadus avaldada oma mõtteid, olen ma ju omamoodi eraldatud tuttavatest ja sõpradest. Ennevanasti ajasid asja töökaaslased ja tuttavad, sõbrad. Aga see ei ole kogu tõde. Ilmselt olen geenidega saanud seletaja, õpetaja omadusi, oli ju ema vanaisa omalaadne luuletaja ja jutlustaja, nimetatud omade hulgas kui "profetta" ja loomulikult olen ma ka lihtsalt edev :(

Noh eesti keele ja Eesti blogimaailmaga liitumine on loomulik sellepärast, et ma kirjutan selles keeles vähemate õigekirjavigadega, soome keelt ma küll kasutan enam ja vast räägin nüüd ka sujuvamalt, aga õigekiri on talutav vaid läbi automaatse õigekirja kontrolli. Ja muidugi eesti keele kasutamine aitab mind säilitada seda.

Aga, et miks nii avatud. Noh ma lihtsalt olen selline. Teine asi on see, et igapäevane elu on siiski siin soome keele valdkonnas ja kuigi mõned tuttavad, sugulased ka käivad lugemas ja üritavad aru saada, siis kuna ma väldin teravust ja teiste arvustust, siis ega keegi ju tegelikult mulle midagi paha ei saa teha. Pthuh, pthuh, pthuh siiani ei ole keegi ka mulle eriti teravaid kommentaare kirjutanud.

Aga mida olen saanud blogimaailma kaudu - palju häid tuttavaid, julgustavaid, lohutavaid "õlale patsutamisi", toetamist rasketel elu hetkedel. Ma usun, et enamus inimesi ei kujuta ette kui vajalik on sõbralik sõna. Mis siis, et see tuleb reaalmaailmas tundmatult inimeselt. Me kõik vajame naeratust ja sõbralikku pöördumist.

Tänan kõik mu lugejad, te olete mind aidanud lugematuid kordi :)