Ikka aegajalt tekkib selline hetk kui peatud korraks ja mõtled, kes oled, kes olid ja kuidas ja miks oled nüüd selliseks saanud. Ning muidugi, kas oled endaga rahul. On ju meeles need noorusea ideaalid. Mõnikord otsid juhatust geenidest, astroloogiast, whatever, kuna ilmselt enamus on kaugenenud oma ideaalidest. Mõned nimetavad seda täiskasvanuks saamist.Me oleme kõik pärit kuskilt kodust ja algul on meil need tõekspidamised, mis valitsesid isa-ema kodus, siis hakkab meid lihvima kool, sõbrad, ümbritsev keskkond. Me võtame omaks need suhtumised ja kui need erinevad oluliselt kodus valitsevast vaimust, siis on väike kriis, kus pea-aegu alati jääb kaotajaks pooleks kodu. Seejärel me siirdume täiskasvanu ellu, meil on uued sõbrad, teine keskkond, teised tõekspidamised, mõnikord koguni täiesti uus keskkond, võib-olla võõras keel, võõras maa. Et tulla toime peame võtma omaks selle uue.
Kui palju me suudame hoida kinni nendest nooruse ideaalidest jätkuvalt muutuvas elus. Me teeme ju kogu aeg otsuseid, iga hetk millegi asja puhul, kui palju jääb meist alles. Eks ole meile kõigule tuntud lause "ah, ma olin siis nii naiivne, noor ja rumal". Minu arust noored ei ole rumalad, noortel on veel ideaalid. Meil on ainult kogemused. Meelde jäävad eriti need, mis on valusad. Kus me oleme oma näpud põletanud. Me muutume ettevaatlikkeks, mõõdame 10x, enne kui lõikame. Mõnikord mõtleme neid aegu, mil me omast arust olime need õiged inimesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar