Kas ja kui palju meil on julgust tunnistada oma vigu ?

Kas ka teil on tulnud ette olukord, et mõni teie mõtlematu tegu on solvanud kedagi, aga süüdlaseks ei peeta teid vaid kedagi kolmandat. Ja kui teile siis räägitakse, et too oli lihtsalt ebaviisakas oma toimingutes ja tegelikult on supp teie keedetud, siis kellel jätkub kodanikujulgust asi õigeks seada ja tunnistada üles. Hiljuti nii juhtus minule. Mina ise olen totralt aval ja ei osanud eelmisel aastal arvatagi, et keegi võiks solvuda, aga inimesi on mitmesuguseid, seal kus mina ei näe pilve varjugi, mõni teine näeb tormi. Muidugi tundlikkust on mitmesugust, ma ju pühvli aastal sündinud härg. Mõtlesin siin mitu päeva, mida teha ja otsustasin võtta julguse kätte ja kirjutasin ülestunnistuse ja vabandasin kõigest südamest. Ma loodan, et nüüd saavad taas sugulaste vahel asjad korda. Kuigi minu arust avatust oleks soovinud kõigilt osapooltelt rohkem ja respekti, mitte solvumist.