Ajaloo kirjutajad

Kõigil aegadel on olnud inimesed, kes panevad kirja, mida juhtub ja mida on juhtunud. Suurte sündmuste dokumenteerijaid on palju, aga tegelikult koosneb ajalugu ju oma moodi meie üksikute inimeste mälestustest, kogemustest ja ajaloo kirjutaja ülesanne on pisikestest niredest saada kokku üks suur ja võimas jutustus.

Eile siis käis meil külas uurija ajaloo instituudist, kes dokumenteeris minu ema mälestusi tema vanaisast ja nende usust mida, too vanaisa oli järginud. Kel huvi võib minna lugema siit , pärast vestluses rääkis ta, et sarnaseid uske oli nii Soomes kui ka Venemaal ja kust siis meie kallis vanavanaisa oma inspiratsiooni sai, ei olegi nii selge. Tema jüngrid muidugi väidavad, et otse jumalalt, ok, ma ei lähe vaidlema. Ukslikega vaielda ei ole võimalik, sest usk millesegi on selline asi, mis kas on või ei ole. Aga miski usk ei püsi kui ei ole jüngreid, nii ka see minu ema esivanemate purskova usk kaob koos viimasete vanade inimestega. Minu teada keegi noorematest ei ole läinud seda edasi viima. Muidugi olen mõtiskelud, kuidas nii on läinud. Kas Eestis valitsev leige ususse üldiselt suhtumine või liialt kõike muud, mis huvitab noori. Või hoopis ei kerkinud esile piisavalt karismaatilist inimest, kes oleks saanud enda ümber koondatud karjast kaduvad utekesed.

Kuigi siis tuldi kuulama nagu ema mälestusi, aga kuna oli kutsutud ka meie üks vanematest onutütardest, kes oskab rääkida surnuks ükskõik kelle, siis ega see ema just palju sõnaõigust ei saanud, aga pien Katja sai isegi minu pea valutama. Tema muidugi on 100 % selle usu üks viimaseid usklikke ja tema sõnavõtud seega olid autentsed uuringu osas.