Pakkimine, koristamine ja pannkoogid

Kolasime mitu tundi linnapeal ja muidugi tegin hunniku pilte, kodus siis panen ka moned siia välja. Igaljuhul mainis Margus, et ma olen meister väsitama tema jalgu. Alati kui ta on kuskil minuga liikvel me liigume palju jalgsi. Meeldis mulle eriti see kvartal kus olid puumajad, koik kenasti nikerdustega kaetud ja hästi korras. Joeäärne on muidugi kah väga korras ja huvitav.

Kuna mehed häälte enamusega tellisid pannkooke, siis neid ka ohtusöögiks tegime. Ja muidugi pakkimine oli täies hoos, kuni tuli telefonikone ja Margus kutsuti sopradega viimast ohtut veetma. Nii siis jäime me Mikkoga siia ja vaatame mis me selle ohtuga veel teeme.

Istun praegu Marguse voodil ja motlen, et mul ei ole kunagi olnud oma tuba. Alati olen ma jaganud elamist teistega. Vanemate kodus oli tuba ja köök ja meid oli 4, ema, voorasisa, vanaema ja mina. Keskkooli yhikas oli 9 tydrukut, TPI yhikas 4, läksin mehele ja siis elasime tema vennaga majas kus oli 2 tuba ja köök, ja siis oligi meil oma 1 toaline ja lapsi 2, saime 3 toalise ja siis oli algul nii vooras kui elutuba oli öösel tyhi. Ise enesest praegu on koige lahedam, meil Mikkoga on tuba ja köök, Margusel oma tuba ja vanaemal tuba ja köök.

Monikord olen moelnud, mis tunne on kui elaks yksi. Ilmselt täitsa voimatu olukord. Loodame et pole vaja sellisesse olukorda sattuda. Teisalt oma kodust kah mitte mingil juhul ei taha ära minna. Loodame et ma saan elada oma kodus lopuni välja nagu minu ämm voi nyyd minu ema. Kummalised motted siin Marguse toas tulevad kui istun siin tema voodil ja näperdan ta läppakat. Tegelikult tahaks endale ka läpakst. Vähemalt internetis kolada ja teksti kirjutada on sellega monus.