Mõtteid igatsusest ...

foto Paul Himanen

Igatseda võib kõiksugu asju, kohti või inimesi. Tööinimesed ja koolilapsed igatsevad kogu talve suvevaheaega, kaugel kodust elavad igatsevad koju, mehed ja naised oma armastatuid kui viibivad nendest lahus ja emad igatsevad oma kodust väljalennanud lapsi. Aga lastel on oma elu. On kiire, mõnikord koguni nii kiire, et kuude viisi ei tule vanemad meeldegi ja see on tõsiasi, see on normaalne. Ja kuigi emad seda kõike teavad, see ei vii igatsust ära. Ei vähenda.

Kunagi ma naersin kui lugesin ühest raamatust, kus oli kirjutatud umbes nii: "kuigi sa oles siin, ma tunnen juba igatsust su järele, kuna homme sind enam ei ole siin", nüüd ma mõistan mida see tähendas. Kas tänapäeva tehnika: telefon, mailid, net on vähendanud seda, ei usu. Otsid aga jälle fotod ja vaatad. Päevas mitukorda avad tema kodulehekülja ja vaatad kas või mis. Helistad ja räägid paar minutit. Ootad kõnet emadepäeval või sünnipäeval. Ootad millal tuleb vaheaeg või võimalus minna külla, või on lapsel võimalus tulla koju käima. Oled õnnelik kui lõpuks näed silmast silma, saad hoida käest.