Ilmselt teema, mis on tuttav paljudele, ma ei tea, kas mõni koguni elukohta on selle pärast vahetanud, aga pikapeale käib ikka pinda küll. Soomlased üldiselt on lahe rahvas, räägivad mis räägivad oma ringis, aga näkku keegi kergelt ei hakka. Mina ka pidasin siiani end rahulikuks, paksunahaliseks, kõikke seedivaks inimeseks, aga viimasel ajal on selline tunne, et tahaks ehitada 5 m tara vahele, et isegi ei näeks teist.Umbes 2 aastat tagasi meie mõnus põhjapoolne naabrinaine leidis, et aastaid juba nii palju, et oma maja ja aia hooldusesga ei tule toime ja kuna neil lapsi kah polnud, muide mees oli veel toredam, aga suri juba kümmekond aastat tagasi, otsustas maja maha müüa ja kolida piirkonda, kus elasid sugulased. Ostis selle siis ühe teise naabri, muide kah mõnus ja lahe papi, tütar. Juba paari päeva pärast oli midagi ütlemist, siis hakati usinasti uurima kus kulgeb piir ja löödi aga pulkasid maha. Mingil kombel kadus mõni neist siis ära ja meid hakati süüdistama piiripulkade varastamises. Tere hommikut.
Ja sest ajast on siis igal võimalikul juhul ikka midagi ütlemist olnud. Eile olin siis taas võililli välja juurimas kui tuli tuhinal sinna ja nähvatas, et tema poole pealt ei tohi ühtegi võilille hävitada. Tere tali, või mul vaja liigset tööd teha, polnud kavatsustki. Aga õiendama pidi tulla. Ja nagu sellised inimesed ikka, kaevavad esile ajaloo ja mina eestlasena sain kuulda, mida tema sellest lõunapool asuvast hõimust arvab.
Hommikul läks teise pärast koguni uni enne kuut ära ja mõtlesin mida paganat temaga küll teha. Ainus vähegi läbiviidav asi oleks istutada hästi tihe piirdeaed omale poolele. Tõsi meie maa ei ole eriti hea ja kalju on juba paarikümne cm kaugusel, aga midagi tuleb teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar