Nii vaikseks kõik on jäänud...

Tulin eile kudumast enne keskööd ja mind kummitas üks kooliajal õpitud luuletus, mis nii täiuslikult vastas minu viimase aja hingeelu. Muidugi ei mäletanud ma seda täpselt. Aga see oli nagu ümberjutustus oma sõnadega.

"Nii vaikne on mu ümber,
mu ümber ja mu sees
kõik see mis kord on olnud
ja see mis ootab ees"

hommikul siis võtsin kätte ja otsisin netist, kes ja kuidas kõlas see algupärane.
Muidugi see oli Ernst Enno "Nii vaikseks kõik on jäänud.."

"Nii vaikseks kõik on jäänud"
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees."

See on natuke oma moodi rahulik ja selge hingeseisund, kuhugi ei ole kiire, midagi nagu eriti ei oota, võib-olla elamist selles hetkes. Kui ei lõika, siis koon, kui ei koo, siis lõikan. Muidugi tolmune mu tegevus on.