Mõni nüüd vist arvab, et millest ma küll sonin, kes nüüd kuuekümnele lähenedes enam poppi teeb. Aga tõsi ta on. Jupp aega tagasi kui olin minemas oma hispaania keele kursusele läksin pool tundi varem, et põigata sisse Stokale, mida ma sealt tahtsin ei mäleta. Aga teate seda naiste poes käimist, loomulikult oleks ma hirmsasti hilinenud ja arvasin, et mis siis ikka - teen korra poppi. Kodus ei maininud poole sõnagagi. Järgmisel esmaspäeval oli taas mingi kodune jama, mis oli vaja klaarida ja jälle ma ei läinud. Sel korral oli märksa kergem mitte minna. Paha mina. Kolmandal esmaspäeval avastasin, et samaks ajaks on hamba-arsti aeg ja noh sinna pidin ma kohe kindlasti minema kui seda aega oli juba isegi 2 x siirdatud, tõsi mitte minu poolt. Kui siis oli tulemas neljas esmaspäev oli selline tunne, et mis oleks kui jätaks õige kogu jutu sinna paikka, aga sain õnneks endalt korraliku võtte turjast ja vedasin välja minnalaskmise ja laiskuse massi alt. Kaks päeva käisin läbi õpiku lehekülgi ja tegin harjutusi. Õpetaja siis küsis kus ma reisil olen käinud - vastasin punastades midagi flunssa taolist. Täna olin siis kohal nagu vask viiene ja hea tunne oli. Aga kui kerge on minna lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar