Kelle leiba sööd selle pilli järgi tantsid, või kuidas see oli?

Täna enne koju tulekut vaatasime veel Katsi juures dr. Phil saadet ja muidugi kommenteerisime seda oma vaatevinklist lähtudes. Kuskil siis Kats mainis, et kas ma ise ka märkasin, et minu sümpaatia kuulus erandlikult meessugupoolele nendes keerulistes suhete klaarimistes. Pärast bussis istudes hakkas see märkus mind vaevama ja juurdlesin omaette, et tal oli täitsa õigus. Samas kerkis mõte, miks? Kas on küsimus koduses kasvatuses, minu võõrasisa oli setu ja neil oli mees see kes määras, mis ja kuidas. Või selles, et minu pere on koosnenud täiel määral ainult meestest. Minu arust on olnud see täiesti loomulik, et mina olen see, kes toimetab kodus ja hoolitseb, et perel on toit laual, puhtad riided seljas ja maja suhteliselt korras. Muidugi mu esimene mees oli meremees ja kui ta koju tuli, siis ei hakanud ma teda ju vaevama sellisete tühiste muredega kui majapidamises osalemine. Kuid siis oli see nii, et kes teeb ja vastutab, see ka otsustab ja määrab. Tol ajal me olime ju nii iseseisvad, kuna kõik naised käisid tööl.

Olukord muutus kui kolme pojaga tulin miniaks siia. Jäi ära see tasakaalustav osa, otsustada ja määrata, sest kui sa ei ole majanduslikult iseseisev, siis jääb vaid kuulata, mida teised otsustavad. Mul pole midagi ette heita mehele , ta oli eriti tubli kui neljakümneselt võttis toitta ja riietada neli suud. Nüüd kui olen kodunenud ja ka majanduslikult iseseisvamaks muutunud, ei ole oluliselt muutunud suhtumine kodusse ja minu osasse seal. Endale ma võib-olla seletan asja mugava tööjaotusega, aga tegelikkus on see, et naise ja ema roll on mitte anda ennast hellitada, vaid hoolitseda mehe ja laste eest, mul nad olid juhuslikult poisid.

Kui nii mõtlema hakata, siis võib-olla ma andsin ka poistele kahjulikku eeskuju - naise osast. Nii siis on mu tuleviku miniate ees suur tööpõld, kasvatada minu poolt valesti õpetatu õigeks. Jõudu tarvis neile.