Kunagi väga, väga ammu lugesin kuskilt raamatust, et endast lugupidav naine hangib omale oma mehe. Oma kogemustest võin kinnitada, et mees on üsna talutav kaaslane ja minu arust parem kui kass või koer, toalillest rääkimata. Näiteks mina kasutan tihti oma meest kui mul tuleb tahtmine kallistada, lihtsalt mitu korda päevas. Nüüdsel ajal ju oleks naljakas kui kallistaks sõbrantsi, võib vaadata naljakalt ja hakata vältima, võõraid taas kah nagu ei julge ja eriti nüüd mil noorim laps juba ülikooli läinud ja teda vaid mõned korrad aastas kohtad on jäänud mees selleks ainsaks objektiks, kellele hellust osutada ja keda võib kasvõi lihtsalt mööda minnes kallistada. Ma olen ta hästi välja koolitanud, ta teab, et kallistus on hellus ja ei tähenda midagi muud, kui et mul on hea meel, et ta on mu kõrval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar