Kaasaegne muinasjutt - "suveööunenägu"

See juhtus ennemuistsel aal - eiii see on see heeringalaul.
Elasid kord eit ja taat - noh see pidi olema kaasaegne.

Ütleme nii, tema ja temake 50 + jõudsid kord järeldusele, et alati ei viitsi. Noh leppisid siis kokku, et laupäev pärast sauna on kõige sobivam päev, mitte nagu selles anektoodis, kus eit kiljub juba hommikul "neljapäev, neljapäev, neljapäev" ja taat toriseb omaette "jälle krt neljapäev".
Noh on siis laupäev, selline mugav, ilma vapustusteta, saunas käidud ja kell juba ka palju, aga temake nagu ei viitsi. Teab küll, et peaks nagu viitsima, aga mis teha, ei viitsi. Noh vaatab siis telekat, äkki tema jääb magama ja kõik laheneb iseenesest. Noh viimased saated saavad ka otsa, ei aita muu kui kobida magama. Aga võta näpust, magamistoast ei kostagi "puuuhh, põõõssaaassss". Noh on temakesel süümepiinad, et andis teist oodata ja muidu ka narr lugu. Ronib siis nagu paha teinud kratt voodisse, ei nüüd keera selga ja on nagu natuke ootel. Natukese aja pärast ütleb siis tema "kuule, autogaraazi uks jäi lahti, kas sa viitsiksid minna ja panna see kinni". Temake on vapustatud, - autogaraaz, see peaks olema täitsa juhm, kes tahaks ära ajada nende 15 aastast fiatit, aga noh inimesi on mitmesuguseid, kellele meeldib ema, kellele tütar. Naerab siis temake pingelangusest minuti võrra, koobib voodist, leiab pimedas sussid, tõmbab hommikumantli ja köögist prillid ja paterdab trepist alla ja õue. Täitsa tõsi - garaazil ei ole tabalukku ees. Noh paneb siis uksed lukku, vahib nats pilvitut taevast, võbistab ennast külmast ja läheb taas sisse. Siis kui tuleb voodisse, kostab sealt tuttav "puuuhh, põõõssaaassss". Või see siis pidas vanamehe üleval, mõtleb temakene ja poeb teki alla.
Aga uni ei tule. Ei ühelt küljelt ega teiselt küljelt, ei selili ega kõhuli, ja teine muudkui norskab. Olles juba valmis järeleandma ja tekki padjaga teise tuppa kolima, katkeb rahulik norskamine jaa..... Pool tundi hiljem on magamistoa ainukesed hääled "puuuhh, põõõssaaassss natuke valjumalt ja vaiksemalt suussss, kalooooossssssss". Hommikul just enne ärkamsist näeb temake, et on mustika metsas, marjad suured ja kenad nagu kirsid ja tema just ütlemas "korjame nüüd hästi palju ja soolame sisse", teeb siis silmad lahti ja nähes teda voodi üle kummardumas küsib "mille krt pärast tuleb mustikaid soolata", saab siis aru, et unenägu ja tõelisus olid sassis ja selle hommiku head naerud on taas paigal.
Kes oskab öelda, miks on vaja mustikaid soolata ????? Aga noh muinasjuttudes ja unenägudes on kõik võimalik.

Ise olen kodus, aga hing jäi kuskile kooserdama

Kaks nädalat tagasi täna õhtul saabusin siis tagasi. See jama mis siin algul oli oli jutt omaette, lisaks töö täielik lõppemine andis oma mõjusid, ma vist ikka sala hinges lootsin, et tuleks mingit moodi jätku, pakkusin neile koguni välja variandi, et teeksin tööd ilma palgata - ei kõlvanud. See, teine või kolmas osa, aga peaaegu eranditult igal ööl olen rändamas - kus millalgi. Ühel ööl olin koguni Kievis, kaval tüdruk, ma olin ta paigutanud mere äärde - unes on kõik võimalik. Päeval seevastu toimin täiesti isegi mitte poole võimsusega vaid veerandi või vähemaga. Kooserdan niisama, kolmepaiku sunnin end tegema perele midagi söögipoolist, isegi korralikult ei loe, ja muidugi magan jupi kaupa 10, 11, 12:ni. Ainuke seletus hing ei ole kodus. Ma saaksin aru kui nii oleks olnud eelmisel aastal kui ma mitte kuidagi ei tahtnud tulla ära Thaimaalt, aga sel aastal ju 2 nädalat oli ka minu meelest täitsa palju Mehhiko tarbeks. Olen nüüd vaadanud üle pildimaterjali ja videod ja oleks pidanud rohkem klõpsutama ja väntama. Kindel otsus on osta parem videoaparaat, uuematel ei ole akumured vähemalt algul nii totrad. Saatsin ühel päeval Ifile 33 võtet paberipiltideks. Tõesti õnnestunud võtteid on kümmekond, võiks olla rohkem. Sellest endale märkus - tuleb usinamalt pildistada ja kogelda enam fotoaparaadi rohkeid eriprogramme. Automaadiga ei tule muud kui keskpäraseid võtteid.
See nädalake muidu on ka selline külmavõitu ja imelik. Kuigi arvan, et kui oleks olnud soe ja päikesepaisteline, siis oleksin seadnud end sisse võrkkiigesse, see tooli moodi on ülesriputatud, mitte küll veel nii nagu peab, vaid ajutiselt.
Peaaegu igal õhtul olen saanud end liikuma kepikõnnile, aga kopka eestki ei ole hoolt kandnud kaalust ja see on taas läinud kasvama, varsti on taas 79, tuleb võtta taas turjakarvadest kinni ja lõpetada ei midagi tegemine ja endaltki salaja popsimine ära.

Reisiväsimus ja muu selline

Olen kuulnud mitmeid teoriaid reisimise väsittavusest oma ajavöötmest ita või läääne poole ja kuidas need mõjuvad. Ühe teoria järgi 2 tundi vastab ühte päeva toipumiseks. Omad kogemused on sellised, et reisi milles suunas tahes, uude kohta saabumisel ei ole väsimust ollagi aga koju tulles on alatti tegemist tulid kust tahes. Olengi hakanud pidama seda enam hea puhkuse väsimuseks. On ju tõsi, et pärast puhkst on alati pagana raske keskenduda tööle ja oleks nagu vaja mõnda aega kerget laskumist tõelisusse, sellist nädal aega poole pingega töötamist.
Kuna minu töö lõppes just puhkusega, siis juba esmaspäeval magasin õndsasti poole kaheteistkümneni, mis muul tingimusel on ennekuulmatu minu juhul ja siis läkski kiireks. Jõudsin hästi bussi peale ja marsisin pruuni ja õnnelikuna endisesse töökohta. Peab ütlema, et mu töökaaslased olid päris pingsalt lugenud blogi ja elanud kaasa minu ettevõtmistele, ja ma olin tõesti päris meelitatud. Selline soe tunne tuli. Sain asjad ühelepoole, käisin söömas ja jätkasin tööbyroosse. Sel korral ei antud poolt aastat, kuna tuleb enne täis 5oo töötu päeva, niisiis 15 juunil astume läbi sealt ja nõuame tööd.
Kuna mu mobiil oli just Frankfuldi lennujaamas avaldanud esimesi väsimuse tundemärkke, saatis teate, et kaart on rikkis ja peale paari helistamist soomes lõpetas kaart toimimise, nagu alati eritti ebasoodsal ajal, õnneks mobiil oli korras ja paar päeva kasutasin siis Mikko mobiili kaarti. Astusin siis selle pärast sisse ka sonera büroosse ja tõesti teenindusvalmis ja kena noormees vahetas selle välja, mainides et vana oli roostes. Kus ta küll niiskust sai, ei tea. Nüüd siis toimib jälle.
Eile õhtuni tuuppisime siis Margusega sõnu pähe ja täna on tal koe. Näib kas sai selgeks. Nagu aru sain, ei ole noormees vahepealse 2 nädala jooksul eriti pingsalt oma tähelepanu õppimisele pööranud.
Kodustel läks mu puhkuseajal nagu ikka. Mikkol oli enamus tööpäevi täis põrgulikku pohmelli ja kodus natuke lõbusamat tripsutamist. Ema pidas hoolt kassist, Margus käis koolis ja muul ajal kas luges jutukaid või oli arvuti kimbus. Urmasel varastati ka ta teine auto ära, kuigi oli rooli lukk ja see rauast kang roolis kinni. Politsei juhuslikult pööras tähelepanu kummalisele sõidule paar päeva hiljem ja hakkas jälitama, varas tegi vale arvestuse ja sõitis kahe posti vahele, kust ei saanud läbi ja kui politsei seda kinni tuli võtma, hammustas politseid. Juhtum oli koguni kohalikus hommikulehes kirjas. Auto vajas siis natuke remonti, aga säilus sõidukorras.

Pisitasa hakkavad reisimuljed ka kristalliseeruma ja ma arvan, et seal kirjutatu teksi käin nüüd veelkord läbi, korrigeerin äöü ja lisan pildimaterjali. Ja siis peab ütlema, et see ussiviin oli tõesti väga kummalise mõjuga, aga sellest hiljem. Oleks teadnud, oleks jätnud ostmata.

Aaton tunnelmat

... ovat váhán kaihoisat. Huomenna siten 14:45 on bussi edessa ja matka lentokentalle. Eilen oltiin Ellen kanssa Tulumin matkalla, se on rannikolla asuva maya kaupunki ja tahan asti nahtuista kaikein kaunein, sen jalkeen olitiin laguuni puistossa 4,5 tuntia ja aika menii kun lentaen. Mina kavin kumipallolla soutelemassa. Tanaankin viella vatsalihakset on kipeat, kun se asento oli vahan huono ja kasilla taytyi soutaa. Mutta hauskaa se oli, kiertelimme luonon puistossa ja kavimme vahan valia uimassa, kun vasuimme lepasimme riippuverkossa, katselimme delfiinien esitysta ja vahan valia tuli vastaan puolimetrisia otuksia, ei nyt muistu mieleen nimea. Paiva oli hyviin mielenkiintoinen. Hotellissa taas vahan levattua menimme kaupunkille kiertelemaan, viimeisia ostoksia tekmaan.
Kolme aamua on taalla ollut aika kylma aamuisin 16 astetta, ja emme saanet mereen aamuuinnille, eilen taas tuulet kaantui ja nyt ollaan jo kahtena aamuna ensityoksi kayneet uimassa ja sen jalkeen syomassa. Tanaan paatettin menna 3 km paassa olevan markettiin ja sielta paluu matka oli aika rankka, kantamukset ja paahtava aurinko. Iltapaivalla taytyy viella menna metsastamaanm tequilaa ja sitten menna pikku drinkille ja pakataa. Aamulla saamme sitten viimeisen aurinkon ja 12 on huoneiden luovutus.
Frankfurtista yritan soittaa mutta vielakiin on sellaine tieto etta konee tulee hesaan 17:50 suomen aikaa.
Muuten myos taalla kaannetiin kelloja ja nyt on joka aamu viella pimea puoli seiskan aikaa. Noh náemme pian siella. Olemme talla kylla hyviin viihtynyyt ja mita aika eteenpain sita paremmin.
Mutta kaikki loppu joskus ja onhan palatava todellisuuden, ei koko ajan voi olla lomalla ei edes joka toine paiva :).
Halit kaikille ja näkemiin.

Terkuja Cozumelilta

Tulin just sukellusvene matkalta. Erittain mielenkiintoinen kokemus, oltiin yli 30 m syvydessa, ja koralliriutan paalla. Sen vieresta meni meri syvemmaksi, kapteni sanoi etta yli 200 m, sinne me oma nena emme pistaneet. Olen nyt ollut eilenkin reissussa. Ellen syntarit meni ihanasti, han oli loytanut ihanan ravintolan sataman lahelta. Siella oli oikein hyvaa tunnelma, mina soin humalaisen kalan ja Elle jotain paikallista, joimme margariitat, ja mulle se maistui, vaikka olikin medim koko niin hilpeaksi sai tultu ja hauska oli koko kotimatka. Seuraavalla paivalle jaksoin kylla menna paikallisen huvipuistoon noin 8 km paassa. Olin siella koko paivan, nain paljon erilaisia elaimia ja paikkoja, ajelin kanjonissa purrella ja otin aurinkoa laguunissa. Illan kruunasi teatteriesitys, joka oli tosi hauska, mielenkiintoinen ja nautittava. Paluu sujui taksilla ihan hyviin.
Huomennakin on retki edessa, sen yhteydessa paasen taas snorklaamaan. Siella paikalla piti olla paljon varillisia kaloja. Tanan sukellusvenesta naimme enemman koralleja, miten hyvin ne sain nauhalle en tieda.
Eilen tapahtui taas se sama vanhan nauhurin kirous. Akut loppui just silloin kun olisi pitanut kuvata esitys. Paatin heti kun saan jostain sopivan hintaisen videokameran ostaa see. Vanalle ei saakaan vististi enam niita ja olit ne aika hintavatkin. Nyt sitten lahden kiertelemaan ja katselemaan tata saarta. Elle ei viitsinut tulla mukaan. Hanen harmi. Muuten raha kuluu taalla kummalla tavalla nopsasti vaikka ei mitaan eritysta oli ostanutkaan.
Terkuja kaikille ja nahdaan Euroopassa.

Lauantai tunnelmat

Eilinen ilta oli siis erittáin mielenkiintoinen matka "maya sauna". Mentiin noin 40 km pááháán pikkubussilla. Porukka oli tállá kertaa hollantilaisia ja miná. Tuli sinne toinen pikkubussillinen espanjankielisia, mistá maasta en saanutkaan selvá. Matkaan láhtetiin illalla seitsemáta ja silloinhan on táállá jo pimeá. Paikanpáállá oli tunnelmaa luomassa öljy lamput jo ajotien varrella. Sáhkövalo oli peitetty suurilla merikarpeilla maassa. Muuten oli vain palavat tervapuut. Ja jumalainen rauha ja ainoat áánet oli linnut ja sotkut sirkat. Alussa opetettiin puhaltamaan isoja merikarpeja, sen jálkeen tutustuime intiaani kylaan ja náime boan, villikissan en muista enáa sen nimeá ja hámáhákkiapinan. Opas puhui pitkaan miten meilla tulee olemaan se rituaali.
Sen jálkeen kohtasime shamaanit, niitá oli kolme. Aloituksekksi tarjotiin jotain ritualijoumaa, muistutti hunajavettá, sen jálkeen siirryimme keháán, missa oli 4 ilmansuunnassa sisánkáynti ja pyysime luontojumalilta suopea suhtautumista puhaltamalla niita merikarppeja kaikkiin 4 ilmansuuntaan. Sitten shamaanit puhtistit meidat jollakin savuavalla jutulla ja korpikotkaan sulilla, samalla puhuivat jotain mayaksi. Kun kaikki oli puhdistettu siirrytiin höyryosastoon. See oli sellainen 1,5 m korkuinen ja 10 lápimitaltaan kuin puolikas pallo. Sisáánkáynti oli noin 80 x80 cm. , eli me ryömittiin sisaan. Alussa tuli sisán valoa aukosta. Keskelle tuotiin tulisia kiviá ja oviaukko suljetiin. Silloin oli siella pilkasen pimeá. Meidán kásketiin toistamaan jotain mantraa ja shamaani rupesi kiville heittámaan vetta. Noin puolen tunnin kuluttua valuimme kaikki vetta ja hike´, sitten shamaani lauloi ja me myós. Loppuvaihessa kaiki saivat meditoida ja pyydaa taivaan, tuulen, veden ja tulen jumalilta mitá kaikein eniten tarvitsi. Mina tietenkin pyysin tyópaikka :). Kun tultiin ulos shamaani pesi meidát lámpimála vedella valaen sita paáhán ja sen jalkeen menimme uimaan maanalaiseen jokeen. Siella vesi oli erittín kirkasta ja raikasta, ei yhtaan lámmin. Mutta jálkeenpáin oli kun olis just syntynyt. Kevyt ja iloinen olo. Tietysti ihme kylla myós nálkáinen, niin etta siirryime 24:00 illallispóutáán. Tarjolla oli kana ja sallatieja. Hotellilla olime taas viita vailla kaksi.
Silloin kun oltiin syomassa satoi kunnolla vetta, mutta see loppui ja paasimme kuivana palumatkalle.
Tánan on táálla pikkaisen pilvista, mutta meri rauhoittunut. Tánan on myos Ellen syntarit, elika edessa on ravintola ilta. ;).
Ihonvári on aika ruskea ja mieli virkea, ihanaa olla lomalla. Terveisia kaikille. Urmas ja Margus laitakaa jotain viestia tanne. Miteen siella menee. Hali hali kaikille

Perjantai terveiset

No niin nyt meni kaikku uusiksi kun ei onnistunut mitaan tallentaa ja netti meni poikki.
Toissa paivana ostin riippumatoon, niin etta nyt saa lööhöilla pihalla ja muistella Meksikon merta hiekka ja aurinkoa.
Eilen olin Koban retkella, mielenkiintoinen oli meno, koska olin ainut meidan alueelta, lahetettin retkibyssiin taksilla, noin 40 km paahan. Porukka oli kanadasta ja opas ranskalaine. Paljon tiesi ja viela enemman puhui, voisi sanoa etta noin 80 % puhesta myos ymmarsin. Pyramiidid olit korkeammat kuin edelliset, mutta ei rasittaneet kuoliaksi. Elle oli yksin kotona ja kavi lenkilla.
Tanan menen illalla maija saunaan, sielta palataan vasta kahdelta yölla. Maanantaina on sukellusvene retki.
Muuten sita omenapuuta ei saa kaataa. Ei missaan tapauksessa. Nain unessa etta see syttyi palamaan keskella keittiötta.
Muuten on meilla taalla kaikki hyviin