32 - 16 - nüüd

- 32 aastat tagasi täna olin kõige õnnelikum inimene maailmas. Nimelt siis olid pulmad ja mina õnnelik mõrsja.
- 16 aastat tagasi täna olin kõige õnnetum inimene maailmas. Nimelt olin just kuu aega tagasi lahutanud mehest, keda ilmselt siiani omal moel armastan.
- täna olin kohutavalt hirmunud. Las ajalugu olla, aga hirmu põhjustas täiesti ootamatu valu vasakul pool rinnas. See ei olnud mingil moel infrakt, isegi mitte selline mini. Kuna kui see pool tundi hiljem üle läks, oli kõik korras. Nagu poleks midagi olnudki. Mõned on võrelnud südant auto mootoriga. Natuke lihtsustatult võikski nii öelda. Kuna see oli esimene kord kui minu mootoriga oli hämminkiä, siis see ansaitsee natuke seletust. Selliselt siis kirjutab soome eestlane. Hommik oli kiire kuna magasin sisse, olin nimelt pannud kinni aja juuksurile täna hommikuks. Vedasin riided peale, jõin klaasi vett, haarasin banaani ja jooksin bussi peale. Mobiilist helistasin ette ja vabandasin, et hilinen veerand tundi. Hommik oli siin umb pilves, sadas peent vihma. Noh juuksed värviti ja lõigati, tulemus oli selline värske ja seksikas. Selleks ajaks oli natuke ka nälg ja seadsin sammud kõrval olevasse Koskikeskuksesse. Kahjuks oli see hea taco baar kus alati meeldis käia likvideesitud, ei hakanud siis selles teises baaris midagi võtma ja kooserdasin edasi. Tiirutasin niisama ja tegin vaateakna shopingut.

Kui äkki nagu pikne selgest taevast tundsin ebameeldivat valu südame piirkonnas. Noh arvasin, et mingi soon veab, aga see ei läinud üle mis pidi end ka ei pööranud. Kui siis valu tugevnes otsustasin minna pingile istuma. Natuke tuli kergem, aga üle ei läinud. Pigem hakkas silme ees minema uduseks. Kuna olin taas tulnud selle kohviku kohale, läksin sisse, palusin klaasi vett. See ei aidanud. Ma olen nooruses mitmeidki kordi minestanud nii siis tean, et ei tohi vastu pingutada vaid võimalikult lõdvestuda. Nii siis ütlesin kõva häälega kõigile, et mul hakkas südamel paha ja ma olen natuke kahe tooli peal pikali. Sest kõigele lisaks mõlemad käed surid ära. Pikali olek aitas. Umbes 10 min pärast jõin veel paar klaasi vett, tänasin kohviku tüdrukuid ja kõndisin minema. Kusjuures ma tundsin end täiesti tervena. Isegi väsimust ei olnud. Pikaliolles olin läinud üle kere märjaks, see oli siis ainuke märge, et midagi oli juhtunud. Mis see oli ei tea. Kodus siis helistasin onupoja naisele, kes on arst ja tema arvas nende sümptoomide järgi, et ilmselt oli tegu sellega, et veri ei pääsenud liikuma, selleks on olemas mitmeid põhjuseid. Noh tuleb edaspidi võtta arvesse, et hea mootor ei vii autot edasi kui bensiini voolikust ei pääse kütus edasi. Seega asja tuleb uurida, aga seniks peab käepärast pidama aspiriini, see pulber mis keele peal ära sulab on kõige tõhusam veresoonte laiendaja.

Lõpetame tänase päeva natuke paremate uudistega. Eile käisin tööbyroos ja täna tuli juba kiri, kus mind palutakse pöörduda meie linnavalitsuse tööplaneerimise osakonda ja leppida kokku aeg vestluseks. Aga ma saan 8 kuud ja 100 % tööpäevaga tööd. Algab see ilmselt augustis millalgi, kuid mitte hiljem kui esimesel septembril.