Mõtteid mustlaslusest

Vanasti öeldi mõne elumehe kohta, et vahetab naisi nagu mustlane hobuseid. Nüüdsel ajal on vahetamine suisa hobi.
- mõned vahetavad partnereid, elatakse natuke koos, iseloomud ei klapi - ei kui vahetusse. Abielud kui sellised on moest ära, milleks teha kasutuid väljaminekuid kui nagunii läheb varsti vahetusse.
- teised vahetavad eluasemet, naabrid ei sobi, või üür kallis, või lihtsalt tüütab ära.
- kõik vahetavad telefonioperaatoreid. Paar kuud ühes, paar teises, alati on kuskil soodsam hind

Ma juba kolm aastat kasutan Sonera operaatoreid ja pole viitsinud isegi sealt soodsamat pakkumist võtta. Noh täna siis helistati mulle sealt ja pakuti odavamat ja paremat diili. Ei saanud aru, klient maksab kallima taksi järgi, miks teda minna häirima ja odavamaid pakkumisi teha. Selline asi viib kliendi segadusse ja paneb mõtlema.
Miks me siis kogu aeg jookseme ühest diilist teise. Kuhu on kadunud järjepidevus, stabiilsus. Kas vahetamisega ikka võidame midagi. See on nagu maanteel - alati moodustub mingi autokett ja siis tuleb keegi, kel krdi kiire ja hakkab ühe auto kauppa mööda minema. Palju ta võidab - minuti või kaks. Mis mõte sel on. Ega ma ütle et seisvast autost ei saa mööda minna, või lootusetust suhtest väljuda, aga mind kurvastab see, et vahetus tehakse tihti mõtlemata. Keegi ei taha end enam muuta või teise seisukohti arvesse võtta. Me tahame olla nii pagana vabad ja sõltumatud, tõsisemad suhted loetakse koormaks. Tean mitmeid omaealisi, kes taas "vapailla markinoilla", nad on ühelt poolt õnnetud, kuna on üksi ja teiselt poolt ei oska enam ettegi kujutada, et tuleks taas kellegiga arvestada, kohandada ennast teise järgi, teha kompromisse.
Aga elu ju ongi üks suur kompromiss, kus andmine on kõrgemal pulgal kui saamine. Kus isegi ei arvestata kes ja kui palju annab suhtesse. Kus sõna mina ei ole üldse nii tähtis.

No nii nüüd siis eksisin oma targutustesse. Seda teki se oma telefonioperaatori ootamatu pakkumine.