Lennuki hääl

.... on tavalisele inimesele midagi sarnast kui kella tiksumine, autode vurin, jutu sorin tänaval - seda ei kuule ega panetähele. Minule see on kutse, kutse kaugele. Seda kuuldes tuleb kummaline igatsus minna kuskile. Umbes nii nagu ennevanasti kurgede häälitsus sügisel, nemad läksid meie jäime. Mida rohkem aega on eelmiset reisist seda vôimsam ja suuremat igatsust tekitab lennuki mürin. Ma kuulen seda tänaval, majas sees. Majast mööda sôitvaid autosid ei kuule, lennukit kuulen. Veel kuus nädalat.
Mäletan kui olin päris pisike plika, vanaema saatis lehmaga niidule. Siis sai olla pikali ja vaadatud pilvi ja juba sellest ajast on lennukid minusse kuidagi kummaliselt môjunud. Tôsi siis kuulis neid harva.
Pubekana unistasin lenduriks saamisest. Reaalsus oli muidugi hoopis teine, ilmselt ei olnud otsustavust nii palju, et oleks julgenud kodust kaugele minna ôppima ja ei olnud ka eriti sportlase tüüppi.
Nüüd siis naudin lennukitest reisile minnes.
Lôpetan selle jutukese siia, aga ilmselt jätkan seda teemat kodus hiljem