Kuidas keegi kaifib ....

Môni aeg tagasi kirjutasin, kuidas lennuki hääle kuulmine muudab mu oleku nukraks ja igatsevaks. Noh see on mingil määral seotud sellega.
Minu puhul kaifi algus on väga kaugel ja algmäng algab sellest kui tulevad välja uued reisibroshüürid. Neid siis tuleb sirvitud ja môttes arutatud, kuhu ja millal tahaks minna. Mônikord piisab pilgust lehele, nagu juhtus Keenia puhul, ja oli reisisiht selga. Teine kord läheb rohkem aega. Kui siis otsus valmib ja enamvähem aeg ja resurssid ka sinna poole on, siis ei muud kui broneering sisse. Ja siis ootama. Kuna elu ei lähe kunagi plaani järgi, on korrigeringuid tulnud ette mitmesuguseid, nii aja, seltskonna kui ka koha osas. Kui siis reisini jääb kuu aja ringis keerlevad môtted konkreetsete asjade ümger, mida kaasa vôtta ja täpsem informatsioon kohast. Siis tuleb kohvrite pakkimine. Piletite, rahade ja muu sellise kontroll. Kerge kaif algab tôusta kui istun bussis, mis viib Helsinkisse lennuväljale. Seal pakid ära anda, passi kontrollist läbi ja peaaegu kindel, et nüüd see algab. Kui siis kutsutakse lennukesse ja lennuk rullib tôusu rajale, siis lennuk kogub tuure, milline nauding, ja siis läheme, ôhku tôus, rattad rebivad maast ja hurraaa minu puhkus algab.

Puhkus lôppeb sinna kui sisenen bussi tagasi sôiduks. Muidugi naudin teataval määral ka nüüd ôhkutôusust, aga see on looritatud kurbusega, kui tuleb lahkuda nii nauditavast kohast. Koduigatsust, andestage nüüd koduvägi ja sôbrad, tuttavad, ma pole kunagi tundnud. Ilmselt tuleks olla kauem kui 2 nädalat.