Mõningad aastad tagasi avaldas vanem poeg mõtte, et võiksin kirjutada perekonna ajaloost ja oma noorusest raamatu. Ei, mitte avaldamiseks avalikkusele vaid neile, lastele ja lastelastele. Olen ju praegu peaaegu üks vanemasid omas suguvõsas. Noh kui ikka väga aus olla, siis ma nii paarkümmend aastat tagasi ka midagi nagu alustasin, aga see ei ole mingi blogikirjutus ja jäi oskamattuse pärast pooleli. Kuni paar nädalat tagasi oli reklaan, et kas oled valmis minema kirjutaja kursustele. Koht mugavalt kesklinnas, pole vaja muretseda kuidas kohale saada. Lisaks rühmas vaid 8 kohta, siis kõigile sobivasti tähelpanu.
Muidugi on selles asjas pisike aga. Siin ma kirjutan ju eesti keeles, kursused on muidugi soome keeles. Kuna juba 36 aastat siin kohalik, on minu kõnekeel ju soome keel. Siiski gramaatika on suisa erinev ja ega see ikka lugemisega külge ei jää. Spellerid ja kõik muu on ju olemas, aga pisike vabin on ikka sees, et kuidas ma hakkama saan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar