Mõttekatkeid.....

  Olen ma ikka sinisilmne, lihtsameelne idioot, ma ikka veel usun, et kedagi võib muuta, või et minu arvamus või tunded kellelegi korda lähevad. Ma võin silmad peast nutta või mis tahes, tõsiasjad ei muutu, inimesed on, mis nad on. Tuleb lihtsalt aktsepteerida tõsiasjad ja lävida nendega, kellega saan mind rahuldava kontakti ja unustada need, kes ei ole selleks võimelised. 

Ma tean, et see on minule raske. Mina olen kogu elu elanud nii, et olen võtnud arvesse oma lähikondlaste tundeid, seadnud end nende saabastesse, muretsenud nende raskuste ja ebaõnnestumiste üle, aidanud ja tugenud kuidas on olnud võimalik ja isegi kui see ei ole olnud võimalik. Ma ei ole neilt nõudnud suurt midagi, pole kunagi arvustanud nende tegemisi või otsuseid. Oodanud lihtsalt mõnikord tähelepanu. Ilmselt seegi on olnud mõnele liig.