Poolt ja vastu.

Olgem ausad umbes seitse aastat oli blogimine minule priority nr. 1. Siis tuli ikka aeg ajalt suuremaid või lühemaid pause. Iseenesest ei ole ma ju mingi kirjutaja ja omal ajal koolis kirjandite hinne oli igav kolm ja ainult ühe ainukese korra sain nelja. No see oli siis, kui oma 16 sünnipäeva pidasin ja leidsin enne magamaminekut, et järgmiseks päevaks pidi olema kirjutatud kirjand ja minul ei olnud ridagi paberile pandud.

No, jah, mõni nüüd muigab, et tõmbasid toru täis ja sulg hakkas jooksma. Sinnapoole, aga tol ajal oli kaheksa tüdruku peale ainult üks koduvein.

See selleks, aga miks kadus ind kirjutada:
- laiskus, FB:s sai sama asja ära öelda kolme reaga.
- kogesin ära ka sellise asja, et ebaõnnest ja hädadest on võimalik kirjutada palju
- kui taas elu kulgeb normaalselt, ei ole sellest midagi kirjutada ja ega kedagi ei huvita kah
- kui oleks minus kirjaniku algetki, ütleks, et ei ole olnud inspiratsiooni.

Aga, mis siiski ikka ja jälle pöördun tagasi:
- mingisuguse tunnustuse vajadus, paar, kolm inimest on suisa kiitnud mu kirjutisi.
- nende aastatega, mis kirjutasin regulaarselt,
olin jõudnud mõned sõbrad muuta lugemissõltlasteks. :)
-  tegelikult saan ma ju kirjutamisest teatud meelehead.