Oi sa jeerum, sattusin paanikasse ....

Lugesin siin, et mu parasiilike on kuulus, nii tema ütlemisi ja tegemisi varsti kuulatakse ja vaadatakse suurendusklaasi läbi ja mina, tema ema, olen ju suisa tavalisemast tavalisem "muti", kuigi see väljend mulle endale ei meeldi. Seega tuli tavaline reaktsioon - pea põõsasse, või liiva alla nagu jaanalinnul. Teisalt jälle kõikidel suurmeestel on ju täitsa tavalised emad olnud. Nad on olnud lihtsalt emad. Nad on uhked ja õnnelikud kui lastel hästi läheb ja aidanud ja lohutanud siis kui need end ära kõrvetavad või naha katki kriibivad.

Nujah, nali naljaks, aga elu tahab elada ja minu kallis sõdurpoiss saabus ka koju, sõi kõhu täis teatas et ta on VÄSINUD. Ja mõtleb igatsusega taga seda aega kui oli veel koolipoiss. Rääkisime siis sellest väsimusest. Tuli välja, et minu praeguses kodumaa armees sõdurid väsivad mitte liigsest rahmimisest vaid tegevusetusest. Raha hoitakse kokku, õpetajaid on vähe, juhtijaid on vähe, õppusi on vähe. Oma praeguse töökoha järgi olen ka mina saanud aru, et mittemidagi tegemine väsitab palju rohkem kui rügamine, või see kui teed ja näed tulemust.