Hajali mõtted

Olin siin kolmanda sokipaari tegemisel teise soki kannalapile tulemas kui panin tähele, et sokki vars on naljakalt lai. Täpsem uurimine tõi päevavalgele asjaolu, et kui kolmel vardal oli 14 silma, siis ühel oli koguni 18. Vot sul amps kui ei oska enam lugeda õieti neljateistkümneni. Noh tuli meelde, et algusel poolel olin märganud, et süsteem 2 silma parempidi ja 2 silma pahempidi ei klappinud, ei hakanud siis uurima mis viga ja lõin 2 silma juurde. Hoopis oleks vaja olnud kahandada. Natuke aega pidasin aru ja harutasin siis kuni alustussilmadeni ja päevaga olen siis nüüd samas kohas, kus eile samal ajal. Siit arenes edasi mõte, et kas poleks vahva kui ka muud elu valed otsused saaks "harutada algusesse" ja teha õiged otsused. Aga vist siiski ei olegi nii hea mõte. Sest mis siis oleks kui mu ema harutaks omad valed otsused ja päris kindlasti poleks enam mindki valesid otsuseid tegemas. Hea siiski et mõningaid asju ei saa harutada null seisu.

Meil siin täna oli sügise seisu arvesse võttes kena ja soe päev, koguni päike vahetevahel piilus pilvede vahelt. Hommikul ärgates olin küll kindel, et tulemas on suurem madalrõhkkond. Miks nii arvasin, noh nägin unes laste isa, kes ligi kümmekond aastat siirdus parematele jahimaadele. Selles unes ta oli taas elus ja naljakas küll, väga hell ja armas minu suhtes. Tuleb öelda, et väga kaua pärast meie lahutust ja isegi pärast ta surma, nägin teda unes vihasena ja solvununa. Viimasel ajal on see muutunud. Seletan seda sellega, et ilmselt nüüd olen hakanud endale andeks andma seda, et lahutasin ja koos lastega tulin siia Soomemaale.