teisipäev, 30. detsember 2008

Lõpp hea - kõik hea ????????????????

Kui alustaks Oskar Lutsu Kevade stiilis, siis....
.... kui Elvi kiirbussiga Länsiterminaali jõudis oli ta pagasiruumis olnud kohver ära pätsatud. Pärast seiklusi selle samase kiirbussiga peaterminaali ja tagasi, kus keegi ei olnud kuulnud ega näinud midagi, ei jäänud muud üle kui kõndida laeva trepist üles kerge käekotike üle õla ja pea täis süngeid muremõtteid. Ühelt poolt "Украдено, Украдено", teiselt poolt "Kes krt võis vahetada ära pisikese, halli, kerge kohvrikese suure, musta ja pagana raske kohvrimüraka vastu". Kahe tunnise ülesõidu ajal jõudsin tõelise paanikani.
Kingitused, kuidas ma lähen külla ja pakun vaid "lämmintä kättä".
Järgmine päev juubelisünnipäev ja mina olen läbihigistatud reisiriietes matkasaapad jalas.
Kuidas ma kodus mehele seletan, et ka tema digikaamera oli kohvis ja nüüd tont teab kus.
Kolm päeva ilma veresuhkru ravimiteta.
Ja lisaks veel mustmiljon rasket ja masendavat mõtet.

Kuid mina ei oleks mina kui ma kaotaks oma tegutsemistahte. Juhtugu mis tahes, alati tuleb leida väljapääs, sest tegelikult alati ka selline on, või peaaegu alati. Nii, telefoni kõne miniale ja väikese nõupidamise järel leidsime, et lastele kommikarbid on alati teretulnud, mõnikord isegi rohkem kui villased sokid. :) Teine kõne onutütrele, tema vastus - tule ja otsime midagi. Kolmas kõne pojale, pole vaja sadamasse vastu tulla, lähen otse linna transpordiga Mustamäele. Seega olime lahendanud ära kaks kõige põletavamat probleemi. See, et ma mustakal läksin valesse majja kuigi olen omal ajal sadu kordi onutütre juures käinud, on seletatav vast kerge meelte segadusega.

Öö üle maganud, raskustega muidugi uinusin, otsustasin siiski minna shoppama, sest mingid kingad oli siiski vaja leida. Lõpuks ma muidugi ostsin nii aluspesu kui peoriided ja kingad kah. Kahe tunniga sain hakkama. Kalliks see muidugi läks, aga ...

Kohtumine poja ämma, äiaga oli väga soe. Ja nagu ma poisile juba tagasisõidul Soome ütlesin, "minu emasüda võib olla rahul kui sind ümbritsevad nii meeldivad ja head inimesed" Ja muidugi sain ma oma pisitillukese pojapoja sülle. Ta on peaaegu ilusam kui mu enda pojad. Ääretult kallis. Ja see imeline lapse juuste lõhn viis mind aastakümneid tagasi.

Onupoja juubelile jõudsime kuningliku täpsusega. Tore oli kohata inimesi, keda polnud aastaid kohanud. See koht oli Põltsamaa lossi varemetes olevas restoranis. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Programm oli ka ja väga spetsiifiline. Sünnipäevalapse etteaste jääb kauaks meelde. Aga nagu iga pidu saab kunagi otsa, nii ka meie lasime jalga enne keskööd. Oli ju vaja pojal Tallinna kaudu Raplasse sõita.

Emad vajavad mõnikord kvaliteetaega oma lastega. Minul avanes nüüd selline neil auto sõitudel ja ma olen väga õnnelik selle üle. Elu on ju nii kiire ja tihti räägitakse teineteisest mööda, mõistmata kontekste ja kuigi on tänapäeval mobiilid ja meilid ja mis kõik veel, aga mitte miski ei korva aega kui kaks inimest vestlevad samas ruumis. Taas jälle leidsin oma pojast uusi sügavusi ja mõtteid ning see soojendas mind. Kunagisest tuulepeast on kasvanud Mees.

Pühapäevase päeva sisse mahtus külaskäik kursusekaaslase juurde. Veetsin meeldiva õhtu Eda juures, tuletasime meelde "vanu, häid aegu" ja vaatasime telekast öölaulupeo kordussaadet ja Urmas Otti mälestussaadet.

Ja oligi aeg rünnata laeva peale. Tõsi ka uue reisikoti pidin ostma ja kuigi ma pidevalt tuletasin endale meelde "ma pean kõik kraami käe otsas kandma" kogunes ikkagi liiga kõike. Pagana raamatud kaalusid juba tonni. Viimasel hetkel enne lahkumist tuli mõte vaadata ega ei ole jäänud sinna mõnda ratastega asjandust. Ja milline õnn, selline leidus. Kui vähe on vaja tundmaks tõelist rõõmu.

Laevast helistasin Paunulase büroose, see oli selle kiirbussi firma ja sain teada, et mu kohver on leitud. Milline kergendus. Keegi vanem daam oli õnnestunud segi ajada kohvrid ja tagastanud minu oma järgmisel päeval. Aga milline närvirakude massimõrv.

Kui nüüd asjast midagi head otsida, siis tuli hangitud uued riided ja kingad. Saadud korralik õpetus ja enam ma kunagi ei pane oma medikamente ja kallist pilditegemise varustust kohvrisse.

Lõpuks - kõik mis ei tapa - karastab.

Kommentaare ei ole: