neljapäev, 17. september 2015

Mingil hetkel ületab igatsus millegi järele tõkke selle tegemiseks...


.... aeg on naljakas tõke. Näiteks jätad mingil põhjusel trenni minemata, korra, teise ja varsti enam ei viitsigi. Põhjusi leidub alati, aeg läheb ja jääbki asi katki.
 Sama kehtib mille tahes muu tegevuse puhul. Mida enam aega edasi, seda raskem on uuesti alustada. Mitmed huvitavad ja kasulikud tegevused on jäänud unustuse hõlma, ka blogimine. See käis  koguni nii hullusti, et ei käinud enam isegi lugemas teisi. Ainult need paar(  Manjana ja Indigoaalane ), mille jälgijaks end olin registreerinud ja mis seega mu meili posti potsatasid, pidid kuidagi õhukese niidikesega mind kinni ja meenutasid, et ma ka kunagi iga päev ja mõnikord mitugi korda päevas kirjutasin.

See oli siis pikk ja kohmakas sissejuhatus. Natuke nagu vabandus kah, kellele, ilmselt iseendale. See aasta on olnud vastuoluline. Liikvel olen olnud palju, teinud seevastu peaaegu mitte midagi. Osasüüdlane on olnud haigus, selline hiiliv, jõudu ja hakkamist pärssiv. Nüüd kui lõpuks diagnoos ja ravi paigas, olen viimaks saanud end toimima.

Viimane aasta siis on kulgenud reisimisest saadava adrenaliini najal.  Eestis olen käinud peaaegu iga kuu, lisaks jaanuaris Tenerifel, veebruaris Tansaania safaril, juulis neli päeva Peterburis ja augustis Horvaatias. Ükspäev siin mõtlesin, et peaks kokku lugema palju ma kodus olin.

Kui ma nüüd saan end kenasti vee peal hoitud, siis kirjutan pikemalt ka nendest reisidest. Huvitav oli, mõned meeldisid, mõned olid rasked ja eks ma ikka nauttisin nendest kõikidest, kuigi näiteks Kanaari saarte külastus oli esimene ja vist ka viimane. Mida need soomlased seal leiavad, et hordidena sinna lähevad, ei saanud aru.



Kommentaare ei ole: