Mu ex, olgu muld talle kerge, omal ajal ütles, et "kus kott, seal kodu, kus õhtu, seal öömaja. " Tema oli meremees, sissekirjutuski oli laeval. BMRT - 474. Mina olin ühikarott. Neli tüdrukut ühes toas, vets ja köök pika koridori otsas. Dushiruum oli keldris. Ja see üks neljandik oli kodu. Päris oma kodu.
Olen kuulnud ütlust, "kus on sinu juured", justkui inimene oleks taim ja saaks kuhugi oma juured kasvatada. Põltsamaal, kuhu me tulime kui olin 10 aastane ja kuhu meie pere lõpuks ka peatuma jäi, olid kõigil klassikaaslastel vanemad ja vanavanemad jne kohalikud. Alati seal olnud. Minu ema oli rännanud Saksamaa, Soomemaa, Siberi kaudu sinna. Ilmselt see oli Eestimaa kõige parem koht, kuna sinna olid jõudnud ka minu tädi ja kaks onu oma peredega. Seitsmeks aastaks jäi ka see koht minu koduks.
Minu päris oma kodu oli ka Välja tn ühetoaline korter 33 ruutmeetriga. Koguni üheksa aastat. Kui saime Õismäele kolmetoalise, ütlesin, et siit viiakse mind jalad ees. Oi, oi kui valesti arvasin. Aga raske oli loobuda kui minek tuli. Omad valikud.
Umbes kakskümmend viis aastat tagasi tulin siia. Aastaid ja aastaid oli selline tunne, et mind on unustatud raudteejaama. Rong tuli, ma astusin maha, aga keegi mulle vastu ei tulnud ja nii ma jaamas olin. Vanemad pojad kasvasid ja läksid maailma ja märkamatult hakkas tunduma, et ma olen kodus.
Ma usun, et kodutunde annab ka see kui sa tunned, et sinu elu on sinu kontrolli all ja sul on mingi koht sinu kodus sinu oma. Koht kus sa tunned end hästi.
2 kommentaari:
See viimane lõik on nii täpselt sõnastatud, et paremini enam ei saagi.
Jäin mõtlema, mis minu jaoks kodust õige kodu teeb. Mu praegune kodu on seda kindlasti, sest oleme ise selle rajanud, sisustanud ja see on just selline (vähemalt 95% osas), nagu olen tahtnud.
Aga mu eelmised kodud? Lapsepõlvekodu(de)s olid (ja jäidki) kõik ehitamised-remondid pooleli, olud kitsad ja vaesed. Mul polnud ei oma voodit, lauda, riiulit, sahtlit ega kappi, oma nurgast või toast rääkimta. Nii on mu eredamad lapsepõlvemälestused seotud enamasti koduväliste tegevustega.
Sellest ajast ongi ilmselt pärit mu soov, et kodus peab olema igaühe jaoks piisavalt ruumi. Samas elasime esimeses oma pere kodus kahetoalises korteris ka üpris kitsalt, aga mu tütar meenutab seda heldimusega. Ma püüdsin teha nii, et ikkagi igaühel oleks oma nurgake ja kodu oleks koht, kus on hea olla ja kuhu tahavad ka sõbrad külla tulla.
Postita kommentaar