Siin tegin esimesed sammud snorgeldamises ...

Eelmisel korral kui siin maal olin, käisin nagu tavaliselt kindlasti ka laevaekskursioonil. Too kord võtsin kogu julguse kokku ja läksin snorklama. Oi kuidas ma kartsin, kuigi päästevest oli seljas, juba mõte, et all on 5 m vett, tegi oleku vedelaks. Aga ellu jäin ja hakkas asi meeldima. Olen nüüd käinud mitmel kuulsal vallirahul. Omamoodi pettumuseks kujunes Austraalia Suur Vallirahu, noh enne olid ju olnud suured sajud ja kogu kirderannik oli üleujutatud, aga ikkagi.

Soperdamisega olen rikkunud ära ühe fotoka, (kaitseümbris lasi vett läbi), kaks kella (ühel kadus eest klaas ja teine, mis pidi olema veekindel, ei olnudki seda), ajanud paanikasse sõbrantsi (hilinemisega ligi kolm tundi).

Algul vahtisin silmad särades uut ja huvitavat maailma, siis tahtsin jagada ka teistega nähtut. Õppisin seda, et vee all toimib kõik teisiti, pärast seda kui olin hankinud endale omad lestad ja maski, muutusin märksa enesekindlamaks ja nautisin täiega.

Eilne merereis algas mitmete äpardustega, unustasin oma maski hotelli, võtsin vaid lestad, enne laeva minekut tegi ujukate rinnahoidja prõksti ja kinnitus läks katki, õnneks oli teine kaasas. Sõit sadamasse kestis tund aega ja tee oli selline hobusevankritee, et kogu sisikond oli sassis, hirm tuli ainuüksi mõttest, et tuleb ju ka tagasi tulla. Siis tuli meelde, et ega ma ei võtnud ka merehaigusevastast tableti. Siiski kõik läks lõpuks hästi ja sain üle aegade tõesti toredaid pilte.

Siin mina detsembris aastal 2000