Kaks nädalat ei kirjutanud ja nad on muutnud kõike

Millal see blogger siis on muutnud tekstitöötlust. Pidi olema parem, esialgu on vaid kuidagi nagu natuke segane. Aga noh küll kõigega harjub.

Kui oled kodust ära, siis läheb natuke aega kui taas elad kodu rutiinidesse sisse. Ma ei tea, mis see on, aga aasta aastalt läheb rohkem aega külapealt tulles tavalisesse elusse kohanemine. Jõudsin ma paaril päeval käia ka kudumas telgedel ja neljapäev, reede olin keskmise poja juures külas, aitasin teist tegema kodus kapitaalse koristuse.

Noh oli tal jäänud mõned korrad (natuke mitmed) vahele ja teadagi lõpuks ei ole mingit isu midagi teha. Nüüd on taas kord majas. Mulle endale oli seal käik omamoodi mõnus, kui poiss siin käimas, siis sööb kõhu täis ja stardib, heal juhul jõuab enne oma koju minekut korraks läbi astuda. Kuna tema oli kodus ja mina tal külas, oli meil eriti mõnus õhtu, vaatasime telekat, vestlesime maast ja ilmast ja ka lihtsalt jutuka lugemine sujus lahedalt.

Sel nädalal olen saalinud linnas asju ajamas, täna oli hambaarst järjekorras. Mõõdeti taas kord olukorda seal suus ja võeti olemas olevast vormid, hakatakse siis tegema uusi. Ega väga hirmkalliks ei lähegi tuhat ja üks sada euri, ikkagi nii üles kui alla.

 Need purkides olevad peaks istutama juba ümber, neid tuleb ikka maru palju, varsti on majapidamine nagu istuks õues aias. Mulle see muidugi meeldib, teinepool ei ole veel nurisema hakanud. ;)

Mees on all korrusel saanud lammutatud ära ka ahju. Nüüd peame plaani, mida küll kunagi sinna asemele saab. On vaja pliit ja ahi. Ja embakumba praeahi, milles saaks küpsetada ja  hautada.

Ma ei väida, et me siirduksime puuküttele, aga nii igaks juhuks peab olema valmis. Lisaks muidugi on ääretult mõnus külmal talveõhtul istuda küdeva ahju ees või panna pliidile mõned puud alla ja teha mingit aeglast sööki. Keeta kasvõi sülti.