Käisime mehe õel külas...

Ema külmutuskapp oli meie majapidamisele ülearune, täiesti toimiv, isegi mitte väga vana, ära ei raatsinud visata. Pakkusime siia ja sinna, lõpuks leidsime talle kodu. Mehe õel oli küll külmik aga sügavkülma ei olnud, polnud enam aastaid koju jäätist ostnud, nüüd siis on.

Eile laadisime ta autosse ja viisime ise kohale. Kui juba nii pikk maa sõidetud jäime ka kohapeale õhtut veetma. Kuna hommikul oli olnud selline kahtlane olek, siis võtsin endale kaasa mineraalvett ja kulistasin selle õhtu jooksul ära, teised timmisid veintsi ja õlut. Siiski ei midagi kangemat ja õhtu möödus kenasti.

Muide mu mees järjestas mulle reisikaaslase, ise ta ei saa sel korral kaasa tulla, nüüd siis lähen koos tema õega. Eks näeb kuidas me kokku sobime. Siiani pole pahimaid erimeelsusi olnud, loodame et ei tule ka tulevikus. Kui nüüd ainult lennukis on vabu kohti. See selgub homme.

Ilmake näitab kena olevat, peaks minema kepikõnnile, rehitsema veel ei tasu minna, maa on veel nii märg, pole veel kõik lumigi sulanud. Selle peenrakese rajasin eelmisel sügisel muru sisse, kaevasin kamara pealt ära ja panin sibulad alla, siis paigutasin muru taas peale. Kõik ei ole ilmselt läinud kasvama, päris peenras on olukord siiski täiesti teine.