Tõsine probleem - mida uskuda?

Ja nüüd on küsimus toidust. Ennevanasti sööki kas oli või ei olnud, ka see oli tõsine probleem, näljatunne on paha. Ilmselt ka praegu on palju inimesi, kelle probleemiks ei ole millist toitu sööks vaid, et oleks midagigi hamba alla panna.

Kuid pärast seda kui otsest nälga enam ei ole olnud, on tulnud hoopis teised probleemid. Kõik me tahame olla terved ja teame, et tervise tagatiseks on õige toitumine. Aga millline on õige. Koolkondi on mitmeid.
On taimetoitlased
On elavatoidu sööjad
On minu sugused, kes on söönud end haigeks kuigi oma arust olen eriti tervislikult toitunud, võimalikult väherasvased toite, palju aed- ja puuvilju. Lugenud kaloreid, punkte, võtnu kaalus juurde alati kui hetkeks end unustanud ja saavutanud sellised üheksakümne kg kaalu. Juba ligi 10 aastat diagnoositud diabetes. Käin kepikõnnil ja kui end kokkuvõetud saan ka ujumas ja jõusaalis.

Loogiline mõistus ütleb, et midagi on valesti. Aga kuidas on õigesti. Hakkasin siin mõtlema, söömist siin ja 20 aastat tagasi Eestis. Erinevusi on. Üsna palju.
- esiteks mul olid praetaldrikuteks eeltoidutaldrikud, need palju väiksemad.
- võide margariine siis ei olnud ja võileivale pandi võid. Või + leib.
- siis sõin korralikult 2 x päevas + hommikul midagi vähe + päeval kohvi ilma kõrvaseta.
- puuvilju sai ainult sügisel, marju suvel.
- kurki ja tomatit suvel ja muul ajal hapukurki või hapukapsast.
- suppi keetsin igal nädalal.
- külmutuskappi ei olnud mingit asja söögi välisel ajal, sest ega seal midagi ei olnudki.
- küpsiseid ja komme laual ei olnud, ega õunu, apelsiine, banaane, seda, mis on kiivi ei teadnudki.

Aga ei olnud mingit märki veres suhkrute suurenemisest, isegi mitte raseduste ajal, pigem vastupidi. Siin ma hakkasin sööma tervislikult ja sain diabetese. Tunnistan olen ilmselt söönud enam, aga tervislikke asju.

Muid asju, jah, siin ma olen alati olnud ebakindel oma tulevikust. Mis muidugi tähendab pideva stressi all elamist. Eestis polnud midagi ebakindlat. Töökoht oli, korter oli, nii muidugi vanamees oli joodik ja ega see just mingi hea asi olnud. Koguni nii hull, et pidin paremaks jätta kõik ja tulla oma kolme lapsega siia. Mõnikord mõtlen, et tulin vihma käest räästa alla. Aga noh teisest küljest, praegu vist on Eestis asjad veel palju ebakindlamad.

Laenutasin siin üks päev raamatukogust Antti Heikkilä raamatu "Diabeteksen hoito ruokavaliolla". Ta kirjutab et ravis on oluline õige toitumine, koguni 80% ulatuses + stressi vältimine 10% ja liikumine 10%. Milline on siis tema arust õige toitumine. Lausa vastupidine minu õigele, vastupidine kõigile ametlikele soovitustele. Põhjendused on veenvad, aga kui tutvuda täpsemalt sellega, siis ... hirm tuli peale.

Ei kõigile teravilja toitudele, ei kõikidele suhkrutele, ei kartulile, ei tööstuslikult valmistatud toidule.
Mida saab kasutada söögi tegemiseks ---

töötlemata lihad, piimatooted, kaalikalised, kapsalised, sibulad, salatid, natuke kodumaiseid marju ja puuvilju.

Aga ta lubab, et sellise ratsiooniga saab terveks, hoiatus on --- seda ratsiooni tuleb jätkata kogu elu, mõelda -- ei kunagi enam kaneelirulle või mis iganes häid asju ma ka ei ole teinud. Pagan võtaks ma arutan, nagu paadunud joodik enne viinaravile minekut. Tegelikult olukord ongi samasugune. Tee nagu peab või sure. Garantiid muidugi ei ole ei joodikul ega minul ja kui ma nüüd otsustangi sellisele ratsioonile minna, võin ma nii nagu joodikki langeda ja patustada.