Nõukogud viisid vanemate päranduse, eesti valitsus viis kirsturahad...

Kuklakarvad tõusevad püsti kui loen kirjutisi, et pensionärid elavad hästi, neil kindel tuluallikas. Noored ja vaprad on teilgi ees vanaduspäevad, aga nüüd ei kirjuta sellest. Vaid oma emast.

Ema sündis 1922 tollase Petrogradi lähistel olevas soome külas, viis aastat varem oli veetud raudne piir tema esivanemate maa ja nende vahele ja pere oli jäänud valele poolele. Nende perekond oli kaupmeeste suguvõsast ja kuigi lapsi oli palju nagu ikka sel ajal, tuldi hästi toime. Kui hakati tema klassi represeerima, siis vanaisa, kes oli ettevõtlik mees, läks ära linna ja tehasesse tööle. Vanaema seitsme lapsega jäi külla. Oleks muidugi teda kõige seitsme lapsega Siberisse saadetud, aga kuna vanaema isa oli olnud selles piirkonnas lugupeetud ja alati aidanud kõike, nii kogu küla tuli appi ja küüditajad lihtsalt ei saanud üksikema seitsme lapsega ära viidud. Kuid kogu varandus viidi. Kuskil nad siiski leidsid peavarju, aga seegi läksi kui pärast sõda oma koju tagasigi ei päästetud. Seega ema pärandi viisid nõukogud.

Sõja süttides jäi ema perekond sakslaste poolt okupeeritud alale ja loomulikult viidi noored Saksamaale töölagrisse. Õnn oli, et poole aasta pärast nad leidsid võimaluse võtta ühendust Soome konsulaadiga ja pärast seda jäi küll töökohustus, ei tarvitsenud aga olla laagris. Koguni aasta pärast lubati puhkusele. Ja ema, küll ilma loata, saabus oma kodukülla, kus parajasti Soome Lotta organisatsioon järjestas soomlaste siirdamist Soome. Kaasa sai selle, mida jõudis kanda, lauluraamatud ja fotod, natuke seljariideid.

Ega seal Soomeski kaua saanud olla kui taas tuli laadida end loomavagunitesse ja reis tagasi NL:i, aga rong tsuhtsuhhitas kodukohast mööda ja Siberisse. Taas vaid kaasas natuke riideid, lauluraamatud ja fotod.

Hakkama saadi sealgi, siiski esimesel võimalusel tuli kogu ema pere taas sala ja omal riisikol, ilma dokumentidetta, sealt ära. Koju ei pääsenud, aga Eestisse pääses. Ja sinna juurduti. Tehti kõvasti tööd, ema jäi pensionile 67 aastasena. Koolitas minu, kogus endale kena kirsturaha, mille eest oleks vabalt võinud osta kaks zigulitki, aga siis tulid taas muutused ema ellu. Eesti valitsus viis ära raske tööga kogutud säästud ja jättis pensioni, mis praegu on natuke üle kahesaja euro. Ela ja ole kuidas tahad. Minu ema elab minu juures ja tal pole midagi viga, aga palju on pensionääre, kellel ei ole selliseid võimalusi.

Seega ei tasu irvitada ega mõnitada pensionääre, nemad on teinud kordasid rohkem tööd kui praegune põlvkond ettegi kujutab, elanud rasketes oludes ja tõesti ei vääri sellist suhtumist, mida praegu nii tihti kohata võib. Pealegi kauaks noorust, nagu keegi pole siia maapeale igaveseks jäänud, sama kindlalt ka kõik ühel päeval on vanad ja põdurad.

Kuid veel emast. Vaatamata sellistele rasketele ja ülekohtustele aegadele ei ole ta kibestunud, ühel päeval vaatasime vanu fotodid ja ema jutustas nendest. Peaaegu iga foto juures ta mainis, et polnud viga midagi, isegi need, mis olid võetud töölaagrist Saksamaal, ta meenutas, et oli see vast ilus maa, tee ääres kasvasid viljapuud, õunapuud, ploomid, kirsid, nii nagu meil on kuusehekid. Ja Siberis olevat olnud väga sõbralikud inimesed, ise vaesed ja hunnikus koos, võtsid neid vastu ja andsid peavarju.