Lyön kintaat tiskiin ...

...ehk maakeeli öelduna, loovutan. Ligi kaks aastat olen tulemusteta otsinud tööd ja viimase aasta suisa meeleheitlikult ja tulemus - puhas ümmargune null. Jah, ma ei ole vaadanud pesulatöötajate paiku või koristajate omi, aga need on siiski sellevõrra füüsiliselt rasked, et ma arvan, kuuekümne künnisel ei taha vist teha sellist tööd. Mõtlesin siin, et mille pagana pärast ma siin olen rabelenud ja nii kaua elanud täielikus valmiolekus alustada homme töö, mida mul isegi nii tagantjärgi tarkuse järgi polnud vähimatki lootust saada. Seega ma olen tulnud selle töö otsinguga samasse punkti kui sügisel selle metsa müügiga. Ei, ei, ei, ei mingit võimalust.

Mõttega, et ma ei lähe enam tööle , on veelgi raskem harjuda kui metsa jutuga, aga mis sa ikka teed. Isegi mina saan nüüd viimaks aru, et see tee jõudis lõpule ja edasi ei pääse. Ma ei ole just masendunud, vaid mind ajavad vihale need virvatulukesed, mille järel olen jooksnud. Teisalt taas võin nüüd täiesti puhta südametunnistusega öelda endale, et ma olen teinud kõik minust sõltuva. On tulnud aeg hakata tõsiselt mõtlema - mis moodi edasi? Muidugi mul on mugavaid harrastusi, hispaania keele õpingud, kudumine varrastel ja telgedel, varsti sulab lumi ja saab hakata mullas tuhnima ja need loendamatud raamatud, mida paar aastat tagasi raamatukogu prügikastist üles korjasin.